Kindlat müügihinda ei saa nõuda!

Matjus  tõi ettekandes välja, et konkurentidega ei tohi arutada müügihindu, allahindlusi ja kampaaniaid, hinnatõusu ega selle ulatust ning müügimarginaale.

Matjus tõi välja ka selle, et tarnija ja edasimüüja ei tohi omavahel kokku leppida täpset edasimüügihinda ning minimaalset edasimüügihinda. „Tarnija võib soovitada müügihinda, kuid ei tohi edasimüüjale pakkuda preemiat toote soovitusliku hinnaga müümise eest,“ ütles Matjus.

Kui tootele on määratud maksimaalne edasimüügihind, siis Matjuse sõnul peab sisseostuhind jätma piisava valikuvabaduse, mille raames tootele hind määrata. „See tähendab seda, et edasimüüjale peab jääma n-ö mänguruumi ise oma hinna määramisel,“ selgitas Matjus.

Turgu valitsevas seisundis ettevõtja ei tohi rakendada võrdväärsetele tehingutele erinevate koostööpartneritele erinevaid tingimusi (sh. hindu). „Neid müügitehinguid, mis on sarnased, tuleb kohelda ühtemoodi ja omavahel erinevaid müügitehinguid tuleb kohelda erinevalt,“ kinnitas Matjus. Tehingute erinevuseks võib olla sama kauba ostmine erinevas koguses või ühe tehinguga seonduvad lisakulud, näiteks kauba transport. Konkurentsiõigusega lubamatud hinnaerinevused võivad tekkida situatsioonis, kui iga äripartneriga lepitakse iga kaubapartii hind eraldi kokku ja tulemuseks on väga erinevad ühikuhinnad. „Kui Konkurentsiamet hakkab seda uurima, siis näeb ta, et ettevõttel on kasutusel mitu erinevat hinnakirja ja käsitleb seda kui võimalikku rikkumist,“ ütles Matjus.

Kui Konkurentsiamet näeb seda juba võimaliku rikkumisena, siis uuritakse Matjuse sõnul ettevõtja käest, miks maksavad kliendid sama toote ja koguse eest erinevat hinda. „Võrdsetes tingimustes peab pakkuma ostjale sama allahindlust,“ kinnitas Matjus.

Sorainen soovitab muuta hinnaläbirääkimiste tulemusena lepingud ühtlaseks ning välja tuleks töötada selline standardiseeritud hinnakiri kõigi oma klientide jaoks, mis vastaks konkurentsiseaduse nõuetele.