Kiiresti halvenev majandusolukord vähendab perede tarbimiskulutusi

Statistikaameti andmetel kulutasid majapidamised eelmisel aastal keskmiselt 489 eurot ühe pereliikme kohta kuus.[1] Toidu ostmisele kulus 104 eurot kuus ehk 3,4 eurot päevas. Eluasemele ja majapidamisele kulutati 112 eurot, transpordile 72 eurot ning vabale ajale ja meelelahutusele 78 eurot kuus ühe pereliikme kohta.

Reaalsed kulutused on hinnatõusu arvestades viimase kolme aastaga kasvanud kümnendiku ja 9 aastaga tervelt poole võrra. Paremat elujärge näitab ka sundkulude ehk toidule ja eluasemele tehtud kulude osakaalu langus pere eelarves. Kui sundkuludele kulub sissetulekutest väiksem osa, jääb rohkem raha meelelahutusele.

Jõukuse kasv on eriti hästi näha pikemat aegrida vaadates. Näiteks 1925. aastal kulutasid Tallinna töölised 60 protsenti kogukulutustest „toitlusele“. Tänaseks on toidu osakaal eelarves langenud u 20 protsendile.

Majanduslik ebavõrdsus on leibkonnauuringu järgi viimase kolme aasta jooksul taas suurenenud. Kui jagada pered kulude suuruse järgi kümnesse võrdsesse gruppi, siis kõige vaesemas rühmas ulatusid tarbimiskulud ühe pereliikme kohta eelmisel aastal vaid 129 euroni kuus. Kõige jõukamas perede grupis olid kulutused 11 korda suuremad ehk 1452 eurot ühe pereliikme kohta. Kuna leibkonnauuring vaatab ainult tarbimist ja ei sisalda investeeringuid kinnisvarasse ega väärtpaberitesse, on tegelik ebavõrdsus veelgi suurem.

Mootorikütuste ja alkoholi aktsiisimäärade alandamine toetab eelkõige jõukamaid majapidamisi. Kulutused mootorikütustele ja alkoholile erinevad kõige vaesemas ja kõige jõukamas ühiskonnagrupis vastavalt 25 ja 11 korda.

Paljude perede majanduslik olukord sellel aastal halveneb. See vähendab ka nende tarbimiskulutusi. Muutunud majandusoludes plaanib Swedbanki värske uuringu järgi üle poolte elanikest kärpida igapäevaseid kulutusi ja osta vaid vajalikke kaupu. Eelmise majanduskriisi ajal 2008-2009 vähenes tarbimine 14 protsenti, samas kui keskmine palk alanes 5 protsenti.

Siiani on palgatulu oluliselt kukkunud vaid otseselt liikumispiirangute tõttu kannatanud sektorites nagu majutus, toitlustus ja meelelahutus. Tööpuuduse kasv, palgakasvu pidurdumine ja ebakindluse suurenemine hakkavad lisaks turismile ja meelelahutusele mõjutama aga oluliselt laiemat ringi majandusharusid. Kuna sääste on eraisikutel vähe, tuleb sissetulekute olulisel vähenemisel või kadumisel loota riigi abile.

Majanduskriisid tavaliselt vähendavad majanduslikku ebavõrdsust, kuna kapitalitulu kukub rohkem kui palgatulu, samas kui sotsiaalsed siirded inimese kohta enamasti ei vähene.