Kuidas rääkida töökeskkonnas vaimsest tervisest?

James Routledge on vaimse tervise edendaja, kelle arvates ei ole vaimne tervis lisaboonus ega hüve, vaid elu ja iga ettevõtte põhialus. Miks ja kuidas? Nimelt aitab tema arvates vaimse tervise nägemine inimeseksolemise lahutamatu osana – ja nõnda ka iga töökoha lahutamatu osana – inimestel tööl edu saavutada. Ilmselge loogika viib siit edasi ka ettevõtte jätkusuutlikkuse ja eduni.

Kui teoorias võime sellega kõik nõus olla, siis praktikas on hea vaimse tervise kultuuri juurutamine ning edendamine palju keerukam ning esile kerkivad mitmed küsimused ja hirmud. Kuidas sellest teemast üldse rääkida? Kuidas läheneda kolleegile, kel paistab olevat raskusi? Praktilised juhised ja kogemuslood aitavad siin nii juhtidel, personalitöötajatel kui igal töötajal parema vaimse tervise teekonnaga alustada ja sel teel ka püsida. Nii et alustagem!

Järgneb katkend James Routledge’i raamatust „Vaimne tervis töökohal“.

Ma ei taha, et te kogu aeg ainult räägiksite, ma tahan, et te ka kuulaksite. Tööl meeskonda kuulumine tähendab suhteid teiste inimestega. Alati ei ole oluline iseenda vaimse tervise kogemuste jagamine, oluline on ka teiste kuulamine ja teistega kontakti loomine. On võimalik, et kellegi teisega nende vaimsest tervisest rääkides tunnete end mugavamalt kui oma kogemusi ja tundeid jagades. Teise inimesega sidet luues on võimalik ka oma tunnetega kontakti saada. Teistega nende kogemustest vesteldes on võimalik palju kasu lõigata, sellised vestlused avardavad teie vaatenurka ja kasvatavad empaatiat, samuti võib teine inimene panna sõnadesse selle, kuidas teie end tunnete.

Sõltuvalt teie läbinägelikkusest ja intuitsioonist võite teiste kogemusi pidevalt tähele panna. On mitmeid puhkusid, kus võite soovida kellegi vaimse tervise kohta uurida või mingi teema tõstatada. Näiteks, kui olete kellegi otsene juht ja märkate, et selle inimese töö kvaliteet on langenud ja tunnete muret tema heaolu pärast või kui olete mures kolleeg samast meeskonnast või sõber töökohal. Kaaslastele tähelepanu pööramine ja märkamine, kuidas nad end tunnevad, on osa inimeseks olemisest töökohal.

Küsige endalt, mida te sellelt vestluselt saada soovite või miks tahate veenduda mõne kolleegi heaolus? Kas olete mures? Mille pärast te mures olete? Mida soovite kellegi enesetunde kohta küsides saavutada? Võib olla soovite, et nad tunneksid, et saavad teiega rääkida. Võib olla usute, et olete ka ise olnud seal, kus nemad praegu. Võib olla olete lihtsalt uudishimulik ja tahate teada, mis toimub. Selle endale tunnistamine on oluline, et teil oleks selge arusaam oma soovidest ja kavatsustest enne kui kellegagi vaimse tervise teemalist vestlust alustate.

Kui teie kõhutunne ütleb, et inimene kellega soovite vestelda, võib vajada mingisugust lisatuge, on hea viia end kurssi töökohal pakutavate tugiteenustega. Selleks võib olla töötajate abiprogramm, ettevõtte tervishoiupakett või inimesed tööl, kes suudavad tuge pakkuda. Kui uurite kelleltki tema vaimse tervise kohta tööl, siis hoolimata oma rollist pidage meeles, et te ei ole nõustaja ega terapeut. Teie eesmärk pole otsene aitamine, vaid kuulamine, empaatiline suhtumine ja sideme loomine ning sõltuvalt olukorrast inimeste suunamine sobivate toetusvõimaluste poole.

On täiesti normaalne, et soovite aidata kedagi, kes on teie arvates raskustes – ja samuti on väga tõenäoline, millalgi oma tööelu jooksul vajate ka ise tuge. Vaimse tervise probleemid on laialt levinud ja me kõik oleme oma elu jooksul mõnikord vaimse tervisega hädas. Oluline on mõelda, mida te ise vaimse tervise probleeme kogedes vajaksite või mida sooviksite, kui keegi küsib teilt, kuidas teil läheb. Ilmselt ei soovi keegi hukkamõistu, teile meeldiks teadmine, et keegi hoolib ja te ihkate kindlustunnet, et keegi kontoris ei räägi teid taga.

Hoolimise näitamises peitub tohutu jõud. Andke inimestele märku, et hoolite neist piisavalt, et soovite nendega rääkida, et näete neid, et olete märganud nende muresid. Ainuüksi see võib olla tohutuks kergenduseks kellelegi, kes tunneb end oma kogemuste keskel üksi. Olen seda mitmeid kordi adunud, saades mõnelt sõbralt WhatsAppi sõnumi „Sa oled viimasel nii vaikne olnud, kuidas läheb?“. See on nii lihtne, ometigi on uskumatult südantsoojendav olla sellise sõnumi vastuvõtjaks.

Meil kõigil on võimalik seda ka töökohal teha. Aga mis siis, kui keegi tundub tööl lausa suurepäraselt toime tulevat? Siis kehtib sama. Te võite teda tunnustada, teda märgata, küsida, mida ta hommikuks sõi. See kõik on osa sideme loomisest ning avatumast kultuurist, kus inimlikul tasandil ühenduse loomine on tavaline ning osaks meie äri DNAst.

Kui arvate, et keegi võib abi vajada, siis kaalute tõenäoliselt temaga sellest rääkimist. Hea koht alustamiseks on oma hirmudele otsa vaatamine.

•Mida te kardate?

•Kas te kardate, et midagi võib valesti minna?

Kui olete selle inimese otsene juht, siis võib teil olla hirm, et ta ei saa oma tööga hakkama ja see mõjutab ülejäänud meeskonda, samas kui inimlikust aspektist tunnete muret selle pärast, kuidas ta end tunneb. Kui olete ettevõttes hoolitsevas või abistavas rollis, juhina või inimestega silmitsi seisvas ametis, siis on väga oluline, et teil oleks tööl tugivõrgustik, kelle poole oma muredega pöörduda. Enne kui kellegi teise vaimse tervise pärast muretsema hakkate, peate tegelema omaenda ärevuse ja hirmudega.

Kuulajana olete teie see, kes pöördub kellegi poole ja küsib: „Kuidas sul läheb?“ Meie roll kuulaja ja peegeldajana võib olla tõeliselt mõjus. Ainuüksi selle küsimuse esitamine on märk hoolimisest ja empaatiast, samas kui oma tähelepanekute hinnangutevaba jagamine võib panna teise inimese end uues valguses nägema, see aitab kogetavat normaliseerida. Alusta sõnadega „Ma olen märganud, et … ja ma mõtlesin, kas …“ või „Ma olen näinud, et … Kuidas sul läheb?“ Sel moel alustate oma tähelepanekutest ega tee kiireid oletusi või järeldusi selle kohta, mida teine inimene võib läbi elada.

Teie ülesanne pole teist inimest korda või terveks teha. See kohustus on meil meie endi ees. Küll aga võime toetada kuulaja või peegeldajana ning juhtida teist inimest toetuseni, mida ta nii väga vajab. Sõltuvalt teie enda eneseteadlikkuse tasemest võite olla empaatiline ükskõik kelle suhtes, kellega te räägite. Te võite jagada lugusid hetkedest, mil te tundsite ise samamoodi, või tunnistada, et te ei suuda isegi ette kujutada, kuidas teine inimene end tunneb, sest te ise pole kunagi midagi sarnast kogenud. Taaskord, te pole seal selleks, et olla keegi, kes te pole – te olete inimene ja suudate inimlikul tasandil teise inimesega sideme luua ja anda nii teisele inimesele loa kogeda just seda, mida nad parasjagu kogevad.

Ma ei liialda, kui ütlen, et sellised sügavad vestlused töökohal võivad olla kõikemuutvad. Kui keegi tõesti kannatab, võib see päästa teda ennast kahjustava või enesehävitusliku käitumise eest ning sellest võib tema jaoks saada tõeline pöördepunkt.

Kellegagi oma kogemusi jagades ja kellegi teise lugu kuulates saate ise aru, kuhu tõmmata piir ja kui kaugele saate ebamugavust tundmata minna. Ma ärgitan teid märkama, millistes olukordades tunnete end mugavalt ja millistes ebamugavalt. Teie esimeseks sammuks tööl võiks olla kelleltki küsimine, kuidas tal läheb. Või ehk tunnete end mugavamalt, kui juhite tähelepanu mingile korduvale käitumismustrile, mida olete kellegi juures märganud ja ütlete lihtsalt „Ma olen märganud, et …“.

Kui olete hoolitsevas rollis, kõige tõenäolisemalt kas personaliosakonnas või juhatajana, siis soovitan ma teil otsida suuremat tuge kui see, mida mina siin lehekülgedel pakun. Ehk on see teie jaoks uus algus –harjutage kohtades, kus tunnete end turvaliselt ning näidake eeskuju ka iseenda vaimset tervist sügavuti uurides. Mida enam me ennast analüüsime ja enda vajadusi mõistame, seda kiiremini kasvab meie empaatiavõime ja võime teistele toeks olla. Minu jaoks taandub kõik alati meie enda sisemise töö sügavusele, sest ma usun, et suudame teisi toetada ja teistega sidet luua ainult selles ulatuses, kui sügavuti oleme lahanud enda vaimset tervist ja oma viisi siin maailmas elada. Võimalus töö juures inimestega suhteid luua ja inimestele toeks olla on suurepärane võimalus luua pikaajalisi usalduslikke suhteid, mis kasvavad töökeskkonnast kaugemale. Just sedalaadi vestlused muudavad töökoha pigem kogukonnaks ning kohaks, kuhu kuuluda. Selles kaasa löömine toetab teiste vaimset tervist ning on pikas perspektiivis kasulik ka teile endale. Te saate vastu sama palju, kui ise annate.