Tarbijad ja tootjad omamärgitoodete kahvlis

Kaupmehed esitlevad omamärgitooteid kui head võimalust tootmismahte suurendada ja tarbijale eripärasemat sortimenti pakkuda. Kuid vastuseta jäävad küsimused, kelle arvelt kaupluse “sortimendi laiendamist” tehakse ja mis on selle tegelik mõju tarbija jaoks?

Kujundlikult väljendades on toidutööstused justkui omamärgitoodete “kahvlis”. Ühelt poolt kannustab tootjaid kaupluste märgitooteid tegema tugev konkurents – kui mina ei tee, siis teeb konkurent - ja võimalus kasvatada toodangumahtusid, millega katta ettevõtte üldkulusid. Teisalt on Eesti turule omamärgitoodete tootmisel marginaalid sedavõrd madalad, et ka kasvanud mahtudega ei suuda need anda ettevõttele ressursse  tootearenduseks.

Toidutööstuses areng on hädavajalik, et pinevas konkurentsis ellu jääda. Mahtu kasvatavaid omamärgitooteid valmistades jääb ettevõttele alati risk, et ilmub veelgi odavam sama toote pakkuja ning jaekett vaatab senised koostöösuhted kärmelt ümber. Kui jaekett otsustab toote tarned peatada või sortimendist välja arvata, võib see halvemal juhul lõppeda tootja pankrotiga. Koostöö jätkudes konkureerivad „mahutooted“ sama tootja enda oskusi, raha ja aega nõudva tootearenduse tulemusel valminud toodetega. Seega jääb omamärgitooteid valmistaja peaaegu alati kaotajaks, sest kõik riskid on tema kanda.

Miks see tarbijale oluline on? Kuna omamärgitoodete puhul on jaeketile enamjaolt võimalikult madal hind, kaotab tooraine kvaliteet ja selle päritolu tähtsuse. Selle tulemusel ei oma Eesti toiduainetööstus, mida iseloomustab koostöö teadlastega ning pidev tootearendus järjest tervislikemate, uute maitsete ja lisandväärtusega toodete loomise ning kunstlike e-ainete vähendamise suunas, mingeid eeliseid välismaiste tootjate ja toodete ees.

Kõik see toob endaga kaasa importtoidu osakaalu jätkuva kasvu, mis praegu moodustab 40% kaubanduses müüdavast. Tarbija ei pruugi seejuures arugi saada, kelle ja kus valmistatud tooteid ostab, sest seaduse järgi piisab pakendile vaid turustaja andmete lisamisest. Samas on uuringutest teada, et eestimaalane eelistab kodumaist toidukaupa, mille puhul hinnatakse harjumuspärast maitset, värskust  ja kvaliteeti.

Nõnda on kaupmehed omamärgitoodete “kahvlisse” pannud ka tarbija, kes saab nendelt kaupadelt sageli küll hetkelise hinnavõidu, kuid pikas perspektiivis kaotab kodumaiste tootjate valiku. Nn kodutut toodet valides, kus pakendilt tegelikult ei selgu tootja, võib tarbija segadusse sattuda ja kergelt ka pettuda toodetes.

Need on põhjused, miks mõni tootja on loobunud kaupluse omamärgitooteid tegemast ning keskendunud oma toodete kvaliteedile ja tootearendusele, et pakkuda tarbijatele valikuvabadust ning ise pinevas konkurentsis edukas olla. Omades tugevat bränditoodet on ettevõte ihaldusväärne partner nii kaubandusele kui tarbijale.

Võimalustest saab omamärgitoodete puhul kõneleda eeskätt välismaale allhankeid tehes, sest välisturgudel oma kaubamärgi ülesehitamine ja turundamine on Eesti tootjatel sageli ülejõukäiv. Vaid mõned üksikud on teinud selle läbimurde.

Ent kuidas kahvlist välja saada? Teadvustades eeskätt tarbijatena, et iga ostuotsusega kujundame oma homset valikuvabadust, kuid mõjutame ka otseselt kohaliku toidutööstuse ja sealsete töötajate käekäiku. Seega säästes kaupluse omamärgitootega mõne sendi, võime kaotada hoopis midagi hinnalisemat – hea eesti toidu ja valikuvabaduse.