Pangad jagagu vastutust kaardimaksete puhul

Viimastel aastatel on Eestis järk-järgult suletud pangaautomaate. Alates 2011. aasta lõpust on nende koguarv vähenenud ligi 1000 automaadilt 884 automaadini eelmise aasta lõpus. Puutume jaekaubandusketina ka ise aina rohkem selle tendentsiga kokku, kui kliendid meilt põhjendatult küsivad, miks on varem kodupoes olnud sularahaautomaat kadunud ja ainus maksevõimalus on kaardimakse.

Müüjad on seatud kahekordselt keerulisse olukorda. Ühelt poolt eelistab arvestatav osa inimesi jätkuvalt sularahas arveldada – meie kogemus näitab sularaha eelistajate osakaaluks hinnanguliselt kuni pool, seda mõningaste regionaalsete erinevustega. Teisalt tuleb ette olukordi, kus kaardimaksesüsteem kaupluses tõrgub ning see omakorda tekitab ostjas pahameelt.

Seega on kliendi valikuvõimalused praegu ahenemas, sest teda suunatakse üha enam kaardimakseid kasutama. Kaupleja seisukohast tekitab see aga märkimisväärseid lisakulusid, mis omakorda mõjutab tarbijale pakutavat kauba väljamüügihinda hinnanguliselt 1-2 protsendi võrra.

Arvestades Eesti tarbija ostuharjumusi ja siinse jaekaubandusturu konkurentsist tulenevat hinnasurvet, peaks finantsasutuste ja kauplejate kohustused ning riskid kaardimaksete puhul olema võrdsemalt jaotatud. Seda nii teenuse hinnastamise kui tarbijale osutamise kindluse osas. Pangad praegu teenuse puhul materiaalset vastutust ei kanna, seda ka juhul kui, see on häiritud või teatud aja vältel puudub. Samuti peab kaardimakseteenuste hinnastamismudel Eesti finantsturu eripära tõttu olema senisest oluliselt läbipaistvam ja põhjendatum.

Eesti pangandusjuhid on viidanud, et kauplejatele on kaardimaksete kasutamine sularahas arveldamisest odavam. Ei saa välistada, et selline väide võib teatud suuruse ja kauplemismahtudega müüjate puhul ka tõsi olla. Kuid suurte müügimahtude puhul, nagu meie seda näeme enam kui 70 kauplusega jaeketina, on sularaha käitlemisteenus täna juba tuntavalt odavam kaardimaksete teenustasust.

Autor: Sergejs Millers