Päev Comarketi klienditeenindajana

Noh, üllatunud ehk oldi ainult selles osas, et kes kurat sellisesse õhinasse meie juurde tööle tulemisest satub.

Minu kõige suurem hirm poodi saabudes olid numbrid.

Mis saab, kui kõikide toodete hinnad peaks näiteks peas olema, kui kassa läheks katki ja ma peaks peast arvutama? Mis siis saab kui ma lihtsalt hakkama ei saa? Lohutasin end sellega, et tänapäeval on kassa automaatne ja asjadel koodid küljes ja keegi ehk ikka aitab.

Selgus aga, et rohkem oleks abi vaja letis. No kui letis, siis letis. Mis seal ikka saab rasket olla, salat karpi ja grillkana kotti. Väga lahe oli see, et poe personal arvas, et olen uus ja lihtsalt esimest päeva tööl. Seega pidi mu kiiresti välja õpetama. Ma arvan, et umbes esimesed 15-30 minutit olid sellised, kus oli hea, et üliasjalik Olga kuskil läheduses oli. Edasi juba sujus.

Kõige keerulisemaks asjaks seal leti taga olid muide – numbrid. Kaalukaupadel on igal oma kood (osadel lausa 6-kohaline) ja lisaks sellele on kood ka igal taaral (st erisuurusega karbil ja kotil). Seega iga ostu juures on vaja meelde jätta 2 koodi. Ma ikka suutsin mitu korda 10 sammu jooksul kaaluni vähemalt ühe neist ära unustada.

Loomulikult tegin ma vigu.

Tekib tunne, et ei taha ju igat asja pidevalt üle küsida. Ei saa ju teha valesti  mõnda nii lihtsalt asja, nagu näiteks hinnasildi kleepimine termokarbile? Selgus, et saab.

Õnneks ei lastud mul kaua seda viga teha. Comarketi töötajad on ausad ja otsekohesed. Kassast tuli üsna pea üks valju ja selge häälega töötaja ja tegi selgeks, kuidas seda teha tuleb. Eks ikka nii, et prae vahelt kaste kassalindile ei jookse triipkoodi lugedes. Loogiline.

Kõige toredam asi on inimesed!

Klienditeenindajal on tegelikult ju väga tore roll. Inimesed tulevad lõuna ajal sinu juurest läbi ja peale tööd, enne koju minekut. Ja tore teenindaja saab muuta tuju 10 x paremaks. Minuga vähemalt on nii. Kunagi töötas Viru keskuses Kalevi kommipoes väga lahe teenindaja, kes viskas nalja ja oli alati superheas tujus. Ma arvan, et nii mõnigi lisakilo tuli nii mõnelgi inimesel tänu temale. Ei raatsinud ilma sisse astumata sealt mööda minna.

Comarketis teeksin kindlasti veel mõne tööotsa!

Üks päev kellegi teise rollis annab nii palju häid mõtteid enda tööks. Pealegi avardab see silmaringi ja loob parema arusaama erinevatest inimestest. Ja see on kindlasti väärtus, mille eest olen valmis tegema mistahes tööd. Kindlasti teeks ma seda samasuguse entusiasmiga. Comarketi töötajad muide vaatasid mind ikka suure hämminguga, kui ma esimese korraga libedat kala pikka ja kitsasse kilekotti ei saanud  ja vabandades eriti uhke häälega ütlesin, et see on mu esimene tööpäev ja mul on veel palju õppida. Aga seda teha on väga tore!

Ühe töötajaga rääkides selgus, et selline õhin kaob umbes 3 kuuga.

Ehk ongi mõne töö puhul nii, et seda tuleks teha projektipõhiselt?

Kui ma küsisin, miks ta ei ole siis mõelnud sellele, et rutiini tekkides töökohta vahetada ja suure õhinaga mingit järgmist tööd teha, oli vastus sellele muidugi tegelikult loogiline: “Mis siis mu CV-d vaadates minust arvatakse?” Tulevikus ilmselt ei vaata keegi imelikult, kui inimesed teevad töid projektipõhiselt. Ja see ei ole ainult loovinimeste privileeg. Inimesed ise on piisavalt tähtsad, et mitte raisata oma aega töödele, mis neile üldse enam rõõmu ei paku.

Praegu aga saab tuua särtsu väljast sisse inimeste näol, kes tahavad tulla ja teha tööd teiste tegemiste kõrvalt ja aitavad sellega ettevõtteid, kellel on lühiajaliselt lisaks abi vaja.

Minu järgmine tööots selgub peagi.

Praegu aga jään ootama oma töötasu, mis 14 päeva jooksul mu kontole peaks jõudma. Otsustasin ju 7 kuud tagasi loobuda palgatööst, et teha GoWorkaBiti ja lisaraha kulub marjaks ära.