Coop Tartus on erialased õpingud tasustatud tööajana

Siroli sõnul on sellise õppevormi puhul õppija enda soov tööalaselt edasi areneda ehk siis esmane initsiatiiv tuleb siiski õppijalt, kes teeb avalduse kooli õppima asumiseks. Samas on suured kaupluseketid koolile head ja stabiilsed partnerid, kes reklaamivad õppimisvõimalust oma töötajate hulgas.

Ta lisab, et selline õppevorm sobib nii noortele, kellel pole varasemat erialast haridust, kes on alles tööle tulnud, kui ka neile, kes on kaubanduses juba pikemalt töötanud. Pikema töökogemusega õppijatel on võimalik kasutada ka varasema õpi ja töökogemuse arvestamist õppe läbimisel. Õppegrupid, kus koos õpivad erinevas vanuses ja kogemusega inimesed tegelikult soodustavad õppimist ning tekib lisandväärtus õppijatel üksteiselt õppimise läbi.

„Paljud õppijad on õppe läbimise tulemusena edukalt kandideerinud uutele ametikohtadele ettevõttes. Ka meie praktikaseminarid sisaldavad alati tagasisidet õppele ning just nendel tuleb välja, kui oluline on õppe jooksul teoreetiliste teadmiste sidumine pideva praktikaga. Parima tulemuse on saavutanud need õppijad, kes saavad koolis õpitut tööandja toetusel kaupluses katsetada ja ellu viia,“ räägib Sirol.

Sirol on ka ise Tartu Kutsehariduskeskuse vilistlane. „Mulle meeldis väga, et sain korraga nii töötada kui ka õppida. Igapäevatööd tehes, teed sa mingeid asju automaatselt - mõtlemata miks. Koolis käimine andis mulle teoreetilised teadmised. Samas sain teadmisi, mida ettevõttes polnud rakendatud ja sain neid ettevõttesse viia,“ selgitab ta ning lisab, et alati oli huvitav kuulata, kuidas teistes ettevõttes läheb. Ja kuna kõik õppurid on töötavad inimesed, siis sai ka vajalike tutvusi loodud ning tööalaseid kogemusi vahetatud.

„Karjääri- ja haridusredelil oli mul samuti võimalik tõusta – sain kassapidaja-saalitöötaja ametikohalt kategooriajuhuks. Müügikorraldaja eriala lõpetajana avanes mul võimalus töötada ka müügitiimi juhina telemarketingi valdkonnas. Edasi läksin õppima Tallinna Tehnikakõrgkooli Lääne-Viru harusse kaubakategooria juhtimist ja omandasin rakenduskõrghariduse. Siit on võimalik veel edasi minna Maaülikooli või Tartu Ülikooli magistriõppesse. Hetkel aga otsustasin, et kuna olen valdkonnas nii tihedalt töötanud, siis sooviksin oma teadmisi edasi anda. Nüüd siis õpingi Tartu Ülikoolis kutseõpetajaks. Tänavu algas mul teine aasta ja paralleelselt töötan Tartu Kutsehariduskeskuses ärindus- ja kaubandusosakonnas kutseõpetajana,“ räägib kutseõpetaja.

Sirol kinnitab, et temale endale oli õpilasena nendest õpingutest tööalaselt palju kasu. Õpetajad olid ja on siiani väga positiivsed, teadlikud sellest, mida õpetavad, oskavad tuua elulisi näiteid. Teooriat rakendatakse kohe praktikas, mis võimaldabki teadmistel paremini kinnistuda.

Kaubandus on kindlasti valdkond, kus paljud inimesed on tööd alustanud ilma erialase väljaõppeta. Ettevõtted panustavad väga palju uute töötajate väljaõppe koolitusele töökohal. „Näeme siis suurt potentsiaali, et tegelikkuses võiks rohkem värvatud töötajaid jõuda kutseõppesse ning ettevõte saab sellisel juhul keskenduda vaid spetsiifiliste praktiliste oskuste õpetamisele. Koolis saavad õppijad laiema pildi valdkonnast ning selle tulemusena võimaluse karjääris edasi liikuda. Ettevõte saab omakorda enda käe järgi välja õpetatud spetsialistid, sest enamus õpet toimub siiski konkreetses ettevõttes praktika käigus,“ ütleb Sirol.

Coop on teinud Tartu Kutsehariduskeskusega koostööd ja võimaldanud ja oma töötajatel töökohapõhises õppevormis müüja eriala omandada 2015. aastast. Sel aastal läksid esimesed Coop Tartu töötajad töökohapõhises vormis õppima. „Järgmisel aastal jätkasime juba müügikorralduse erialal õppijatega. Kohe alustamisest alates suunasime töötajad seda võimalust kasutama ja hakkasime ettevõttena nende õppimist toetama,“ räägib Coop Tartu kvaliteedijuht Anneli Põldma.

Tema sõnul saadi sellise õppevormi kohta kõige esimene info ja tutvustus kutsekoolist. „Meil on olnud väga hea koostöö Tartu Kutsehariduskeskuse töökohapõhise õppe koordinaatori Sigrid Ester Taniga ning kogu äri- ja kaubanduse osakonnaga. Meie ettevõtte jaoks on selline õppevorm olnud juba algusest peale just oma olemasolevate töötajate koolitamise vaates väga hea võimalus: töötaja on koolis ainult teooriaõppeks ja praktilised oskused on igapäevatöö käigus omandatavad ja parendatavad,“ selgitab Põldma.

Õpihimuliste vanuse kohta märgin Põldma, et sel viisil alustati noorte koolitamisega. Erinevatel põhjustel oli tema sõnul varasematel aegadel haridussüsteemis jäänud lünk kaubandushariduse andmisel, kaubanduserialad kas ei olnud populaarsed või olid noortel teised huvid ja seetõttu oli ja on ka meil tööl palju sellised suhteliselt noori inimesi, kellel kaubandusalane esmaharidus puudub.

„Aga kaupluses töötades on palju kergem seda teha – nagu ka kõiki teisi – kui sul on olemas teooriabaas. Väga lihtsustatud nägemus on see, et müüjaks saab ilma igasuguste teadmistega, kuid oluliselt edukam ollakse müüja ametis siis kui on olemas erialased teoreetilised teadmised,“ lisab Põldma.

Otse gümnaasiumist või põhikoolist tulnutel ei olnud ega ole ka täna kaubatundmise ja kasvõi elementaarseid klienditeenindusalaseid teadmisi. „Just selles osas nägime, et töö kõrvalt sellises õppevormis õppimine võib meie noori töötajaid aidata. Ja ka erialavahetajaid. Nüüd on aja jooksul töökohapõhises õppes õppinud meil paljud vanemad inimesed ja nende jaoks on olnud just oluline täiendada teadmisi nt tänapäevase tootemärgistuse ja pidevalt uuenevate kaubandust reguleerivate seaduste tundmise osas,“ tõdeb Põldma.

Karjäärivõimalused on Põldma sõnul kindlasti suuremad nendel inimestel, kelle enesekindlus on suurem ja enesekindlus saavutatakse enamasti läbi eduelamuse. Kui inimene tunneb, et ta saab hakkama paremini mõnda koolist saadud teoreetilist teadmist kasutades, on ta edukam oma töös, saab lahtisemate silmadega oma töökohal ringi vaadates teha laiemat ampluaad tööalaseid ülesandeid ja seeläbi laiendada oma toimetulemispiire.

Müügikorraldaja erialal omandatud teadmised annavad võimaluse kasvada nt kaupluse vastutusrikkamate ametite asendajaks kõigepealt, hakata kaupluses tellima kaupu või juhendama vahetuse vanemana alles alustajaid ja see kõik annab väga hea hüppelaua karjääris.

„Meie oma kogemusele toetudes saame öelda, et töökohapõhine õpe on väga heaks abimeheks ettevõtjale, kes ei karda seda, et töötaja, olles saanud töö kõrvalt parema ametialase hariduse, kohe ettevõttest ära liigub,“ tõdeb Põldma.

Kui töötaja näeb, et tema õppimisest on talle endale töös kasu ja ta ise stressab keerulistes töösituatsioonides vähem; ta teab, mida ja kuidas teha, miks midagi tehakse kaupluse juhtimisel, on see win-win olukord mõlema osapoole jaoks. „Keerulisematel ja tehnilisematel erialadel töökohapõhine õpe tähendab tõenäoliselt suuremat vajadust sõlmida töötaja ja tööandja vahel siduv leping – rahaline panustamine töötaja erialasesse väljaõppesse on seal kindlasti kordades suurem kui kaubanduse esmaerialadel,“ märgib Põldma.

Ta lisab, et on kogenud, et töökohapõhist õpet on kasutatud ka nt Hispaanias lennukiremondispetsialistide väljaõppel. „Mul oli paar aastat tagasi võimalus osaleda õppereisil Madridi, et tutvuda sealse töökohapõhise õppe rakendamise kogemustega. Too konkreetne ettevõte valib endale õppurid korraldades koos kooliga kandideerimise programmi, mille käigus ettevõte kindlustab eduka õppeteekonna läbimisel õpilasele töökoha – Hispaanias on just noorte tööpuudus väga suur. Õppija on esimese aasta koolis, teise aasta ettevõttes tööl hoides iganädalast sidet kooliga. Samal ajal on kooli ja õppuri töökohapoolse juhendaja vahel väga aktiivne suhtlus. Rõhku pannakse väga ka ettevõttepoolsete juhendajate koolitamisele. Samas on Hispaanias see õppevorm ainult noortele, kel puudub eelnev töökogemus. Meie siin kasutame õpipoisiõpet ikkagi lisaks uute tööle tulijate õpetamisele juba meil ettevõttes töötavate inimeste jaoks.

Ma ei eristaks ettevõtteid tüüpideks selle järgi, kes sellest õppevormist saavad rohkem või vähem kasu – erinev on kindlasti panustamise maht tulenevalt ettevõttes tehtavast tootest või pakutavast teenusest, kuid kasu on kindlasti kõigile ettevõtetele – targem ja motiveeritum töötaja on eduka ettevõtte alus. Ka on selle õppevormi rakendamisel ettevõttele väga suureks boonuseks n-ö ettevõttepoolsete juhendajate koolitamine, neid saadud teadmisi saab kasutada ettevõttes ka teiste töötajate juhendamisel.

„Riskid on jah haritud töötaja eneseteostus teises firmas, aga mõlemapoolne võiduvõimalus on ikkagi suurem. Ja kui reeglid on eelnevalt korralikult paika pandud – näiteks, mis mahus toetamine – meie Coop Tartus käsitleme töökohapõhise õppe koolitundide aega tööajana, see on meiepoolne soodustus õppimiseks, siis on ka probleeme vähem.

„Õppimisest huvitatud õppurid on uudishimulikud, huvitatud ja tihti näevad ja märkavad, mida võiks firmas teisiti või efektiivsemalt teha. Tark juhendaja võtab selle info vastu, edastab vajadusel ettevõtte juhtkonnale ja saadud teadmine kasutatakse tööprotsesside parendamiseks ära. Lisaks eelnevalt väljatoodud igapäevane isiklik parem toimetulek keerulistes teenindussituatsioonides ja inimesed, keda ettevõte saab kasvatada puhkuste asendajateks ning uuteks esmatasandi- jne juhtideks ajapikku,“ selgitab Põldma.

„Meil on kutsehariduskeskusega kokkulepe, et meie oma kauplustes reklaamime igal aastal võimalust jälle õppima asuda. See, et meie töötajad on aastast aastasse nüüd seda võimalust kasutanud, on väga hea tulemus ja näitab projekti elujõudu. Enamus nendest töötajatest, kes on töö kõrvalt õppimise-saaga läbi teinud, on jätkuvalt meie ettevõttes tööl ja paljusid neist saab lugeda meie üksuste parimateks töötajateks omal erialal ja ka karjääris edasiliikumist on nende hulgas rohkem. Töötajatelt endilt on tagasiside, et jah, raske on juba pereinimesel ühildada kooli ja tööd, aga see tasub ära,“ tunneb Põldma uhkust.

Ta lisab, et talle ettevõtte esindajana meeldib see, et kool ei ole enam nende jaoks umbisikuline asutus, vaid käib reaalne suhtlus kooli töötajatega: töökohapõhise õppe koordinaatoriga ja erialaõpetajatega. „Lepime kokku õppevormi kohta info jagamise kohad ja moodused ja erialaõpetajatega oleme arutanud, millised on need teemad, millest kindlasti on vaja koolis rääkida õppuritele süvendatult või millised on need teemad, mille osas kool ootab ettevõttelt infot. Huvi korral on meie uksed erialaõpetajatele tutvumaks viimase sõnaga kaupluse igapäevatöös alati avatud,“ täpsustab Põldma.