ÄP restoranitest - Kartulivabariigi esimene kartulisöökla

Koht oli juba tükk aega avatud olnud, enne kui mina Kaleva kartuliõnne maitsma sattusin. Pean sissejuhatuseks ütlema, et täidisega küpsekartul on üks mu lemmiksööke, armas roog juba lapsepõlvest.

Sõime seda vanaemaga - leivaahjus küpsenud kergelt tahmased kartulid, kõrval vana aja hapukoor, kus lusikas sees püsti seisis ja millesse pisut sibulat hakitud ning soola segatud. Nii et ootused olid kõrged, seetõttu ka kukkumine valus. Kaleva kartul pakub säästuhindadega säästusööki.

Kokkuhoid pole koonerdamine, on eestlased ikka armastanud kinnitada. 19 krooni suure kõhtu täitva kartuli ja 9 krooni lisandi eest on praegusel säästuajal tõsiseltvõetavad argumendid Kaleva kartuli kasuks otsustamisel. Aga ettevaatust, säästuhinnaga saab kaasa ka säästuteeninduse.

Kõigepealt väljaõpetamata teenindaja, kes ei oska eesti keelt, tea toitude kohta midagi ütelda ega saa hakkama kassaaparaadiga. Seejärel säästu-sool ja säästu-suhkur – mõlemad on pabertorukestes, sellistes, mida lennukieine juurde pakutakse, need aga omakorda plasttopsikutes, millele vildikaga SOOL ja SUHKUR peale kirjutatud.

Ja siis veel säästusalat: menüüs on road nimega „sortiment salateid” ja „supp sortimendis”. Supp oli tegelikult sealsamas letil potis. Salatite kohta ei osanud ettekandja aga öelda, mis sortimendiga tegu on, viipas jaheleti kahe plastkarbi poole.

Lauas selgus, et salatil polnud maitset - juures ei olnud mingit kastet. Tagasi leti juurde, kust soolatorukeste kõrvalt leidsin kaks nimeta klaaskannu, ühes tume, teise hele vedelik. Ehk kõlbavad salatile? Valasin natuke, maitsesin näpuga – jah, üks on õli, teine äädikas. Hiina kapsas oli värske ja veel täitsa krõmps, lisaks paar tomati ja kurgiviilu, nii et koos õli, äädika ja soolaga sai päris maitsva salati.

Sama aga ei saa ütelda kartuli kohta. Teenindaja-tütarlaps segas lahtilõigatud kartulisse tohutu koguse võid, vähemalt priske supilusikatäie, lisaks lusikatäie riivjuustu. Kehva kartuli maitset need aga ei parandanud - viimane oli veisine ja maitsetu. Kartulivabariigi kodanikuna teen ma heal ja halval kartulil väga hästi vahet, seega sellise kartuliga saab kartuliarmastajat ainult narrida. Lisandid olid head, võiks ju ainult proovida nendest eine kokku panna.

Säästuhindadega söögikohas ei ole põhjust nuriseda plast- või plekkmööbli üle, las olla. Aga säästetud oli ka ventilatsioonilt, õhk oli raske ja köögilõhnaline. Teemakohaselt ehtisid ruume kartulitemaatikaga fotod – mina sattusin istuma pikkade rustikaalsete kartulivagude kõrvale. Nosisin maitsetut kartulit, üle vagude kõlas reibas hip-hop muusika.

Kas kartuli kõrvale sobiks paremini energiajook Burn, Cappy mahlad, kohv või kali? Valisin pooleliitrise kalja kui kohaliku joogi, kuid nüüd olen targem – magus kali kartuli kõrval on justkui sadul sea seljas. Kui lõunale kokku kulus ligikaudu 60 krooni, siis kolmandik sellest oli kaljapudeli hind. Nii et parem oleks oma veepudel ligi võtta, kui säästlikku kartulieinet sööma minna.