ÄP restoranitest - Si-si, Itaalia!

Itaalia kööki on lihtne armuda, seepärast on ka arusaadav, miks see kogu maailmas nii populaarseks on saanud. Paljud meie söögikohad üritavad Itaalia-päraste roogadega sööjate südameid võita. Üritavad küll, aga korda läheb vähestel ja mõnikord on tulemus lausa jube. Seepärast oli laupäevaõhtune hiline lõuna või varajane õhtusöök Si-si’s justkui lohutust pakkuv pehme pai, mis kinnitas, et Itaalia gastronoomiat on võimalik suhteliselt ehedalt ka Eestisse importida.

Melonit ja Parma sinki pakuvad pea kõik meie Itaalia söögikohad. Küll seatakse sellele kastet, küll kaunistusi, mõnikord vist ainult selleks, et vintsket sinki ja maitsetut melonit varjata. Si-si suupiste oli nii lihtne kui võimalik: ainult melon ja siidiselt mahe sink, aga mõlemad esmaklassilised. Eriti melon – konkurentsitult siinmail sööduist parim. Pärnus asuva Itaalia restorani Si-Si menüüst leiab Vahemere-äärse maa parimaid kokakunstisaavutusi.

Teine eelroog, sinimerekarbid tomati, peperoncino ja küüslauguga olid põhimõtteliselt samasugused – puhta, selge ja tugeva maitsega, kvaliteetsest toorainest ja lihtsas serveeringus. Kaste oli viimase piirini vürtsikas, aga mitte nii, et merekarpide maitset mataks.

Kõigist Itaalia roogadest kõige rohkem armastan ma täidisega pastat, see on õrn ja hell roog. Si-si raviolonid olid täidetud ricotta ja valge kalaga ning serveeritud vodka-koorekastmes. Ettekandja ei teadnud, kas need on oma kokkade töö või valmiskaup, käis köögist küsimas – olla tulnud restorani valmisroana, aga vähemalt Itaaliast.

Raviolonid olid väga maitsvad, aga natuke katkised ja kortsus, ju oli pikk teekond õrnale pastale üle jõu käinud. Vodkat ei suutnud minu maitsemeel kastmes üles leida, aga oli tore seda sinna kujutleda.’ga, oli ka veise sisefileel. Kaste oli hea, samuti grillitud köögiviljad, ainult loomult hõrgu ja nõtke fileega oli juhtunud hirmsaim, mis juhtuda saab – see oli üleküpsenult tuim ja kõva. Ettekandja küll küsis eelnevalt küpsusastme kohta, kuid kokk ei olnud suutnud valitseda panni ega juhtida tuld.

Vodkaga kaste, sedapuhku koos gorgonzola

Klaasi kaupa pakuti kolme valget, kahte roosat ja kolme punast veini – missugune luksus. Aga kui poleks menüüst vaadanud, poleks teada saanudki – küsisin sissejuhatuseks klaasi valget veini, ettekandja tegi kolmest oma valiku (mis juhuslikult oli kõige kallim). Vein oli hea, oleksin ka ise selle valinud, ainult natuke liiga soe.

Alguses, kui restoran oli tühi, tundus, et laudu on liiga väikese ruumi jaoks liiga palju. Hiljem, kui tegelik õhtusöögiaeg kätte jõudis ja juba rohkem sööjaid tuli, muutusid toad hubasemaks ja hakkasid päris Itaalia restorane meenutama, kus ruumiga ei laiutata ja seltskonnad on tihedasti üksteise kõrvale paigutatud. Nii et õige elamuse saamiseks ärge minge restorani suvalisel ajal, vaid pidage kinni itaallaste söögiaegadest – enne kella seitset õhtust sööma ei minda.