Pakend ei tohi tarbijat eksitada

Toidupakendid sisaldavad väga palju tarvilikku infot, millele teadlik tarbija tähelepanu peaks pöörama. “On oluline, et märgataks nii toidu nimetust, koostisosade loetelu, sh allergeenide sisaldust, koostisosade kogust, säilimisaega, päritoluriiki, toitumisalase info tabelit kui ka hoiatusi,” rõhutab Veterinaar- ja Toiduameti toiduosakonna peaspetsialist Tiiu Rand. Tegu on teabega, mis annab aimu toidu olemusest, et tarbija saaks teha teadliku valiku oma söömis- ja ostueelistustest ning tervisest lähtuvalt. 

Pööra tähelepanu toote nimetusele ja koostisosade loetelule

Paljusid tarbijad ajab segadusse juba ainuüksi toote nimetus – näiteks võib süvenemata olla keeruline mõista, mis on vahet õunamahlal, õunanektaril, õunajoogil ja õunamaitselisel karastusjoogil või kas ja mille poolest erinevad broilerifilee hakkliha või broilerihakklihasegu.

Tiiu Rand märgib, et toidu nimetus annab edasi olulist infot, mille põhjal saame teha esmase järelduse toidu kohta. „Samuti on tarvilik pöörata tähelepanu toidu nimetusega kaasnevatele andmetele – näiteks kas toode on sulatatud, pastöriseeritud või suitsutatud, mis aitab tarbijal paremini mõista, kuidas toode näiteks säilib,“ kommenteerib ekspert. 

Ka tuleb tähelepanu pöörata toidu koostisosade loetelule, kus esitatakse kõik tootmisel või valmistamisel kasutatud ained (sh lisaained, lõhna-ja maitseained, ensüümid) kaalu alanevas järjestuses. Seejuures on kohustuslik rõhutada kõiki toidus sisalduvaid allergeene eristuva trükiga (nt rasvases kirjas või kursiivis), et tarbijatel oleks neid kergem märgata.

Kohustuslik on esitada infot säilimisaja ja toitumisalase teabe kohta

Toidu säilimisaja puhul on vajalik teha vahet väljenditel „parim enne“ ja „kõlblik kuni“. „Kui esimese termini puhul peetakse silmas tootjapoolset garantiid toote parima kvaliteedi säilimisele, kuid toodet võib sobivusel tarbida ka esitatud kuupäevast edaspidi, siis mõistet „kõlblik kuni“ rakendatakse vaid kiiresti riknevate toitude puhul, mida pärast esitatud kuupäeva enam kõlblikuks ei peeta,“ selgitab Tiiu Rand ning rõhutab, et seejuures on oluline jälgida ka tootjapoolseid soovituslikke säilitamistingimusi, mille puhul konkreetne säilimisaeg rakendub.

Lisaks eeltoodule peab enamikel Eestis müüdavatel toiduaine pakenditel olema toodud välja info energiasisalduse, rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola koguse osas 100 g või 100 ml toidu või joogi kohta, mis on alates 2016. aasta lõpust kohustuslik. Lisaks võib tootja lisada vabatahtlikult teavet ka teatud muude toitainete, nt polüküllastumata rasvhapete, kiudainete, vitamiinide ja mineraalainete sisalduse kohta.

Võrdluskogused hõlbustavad teadlikumate valikute tegemist

Paljudel toidupakenditel on toodud välja ka võrdluskogused, mida enamik tarbijaid ei pruugi veel selgelt mõista. “Tegu on makrotoitainete protsentidega võrdluskogusest, et hõlbustada tarbijatel teadlikumate toiduvalikute tegemist,” täpsustab Tiiu Rand. “Näiteks rasvade võrdluskoguseks on 70 g. Kui inimene ostab toidu, mille portsjon sisaldab 7 g rasvu, siis ta saab sellest portsjonist rasvu 10 % päevasest võrdluskogusest.”

Veterinaar- ja Toiduameti spetsialisti sõnul lähtutakse võrdluskoguste andmisel keskmise naisterahva päevasest toiduga saadavast energiast 2000 kcal. Tootega saadava energia ja toitainete koguse väljendamine protsendina võrdluskogusest aitab anda edasi toote olulisust energia ja vastava toitainete allikana päevase toiduratsiooni taustal.

Tarbijat eksitada ei tohi

Olulisim toidupakendite märgistuse puhul on aga see, et see tarbijat mitte kuidagi pidi ei eksitaks. “Esitatud teave ei tohi sisaldada valet infot toidu koostise, olemuse ja päritolu kohta ning keelatud on viidata haigusi vältida aitavatele, leevendavatele või ravivatele omadustele,“ märgib Tiiu Rand. „Kogu info peab toidupakenditel olema esitatud selgelt, täpselt ja kergesti arusaadavalt, sest vaid nii on tarbijal sellest kasu.”