Vihatud ja armastatud omamärgitoodetest

Millest selline silmakirjalikkus? Veelgi enam – siinsed tööstused kirtsutavad nina, kui toodavad omamärgitooteid kohalikele jaekettidele. Kuid nende arvates on välismaa kettidele allhanget teha justkui auasi ja arenguvõimalus. Viimatisel Toiduliidu konverentsil leidsid juhtivate toidutööstusettevõtete esindajad lausa, et jaekettide omatooted pärsivad tööstuse innovatsioonivõimekust, mis võiks kaasa tuua turu arengu.

Vaatame korra kõnealust omamärgitoodete teemavaldkonda lähemalt. Võib-olla õnnestub tööstustel ohu asemel näha ka võimalusi ja tarbijal eelarvamustest vabaneda.

Omatooted, mida tuntakse ka private label’ itena, on koondnimetus kõikide kaupade kohta, mida müüakse jaemüüja kaubamärgi all. Selleks kaubamärgiks võib olla nii jaemüüja nimi kui ka jaemüüja poolt spetsiaalselt omatoodete kaubavalikule antud nimi. Omatooted ei ole uus nähtus – need on olnud turul juba peaaegu terve sajandi. Algselt oli omatoote pakkumine kaupmehe poolseks reaktsiooniks tootjate piirava margipoliitika vastu. Kaupmeeste eesmärgiks oli säilitada vabadust teha ise oma ettevõtet mõjutavaid otsuseid. Aja möödudes on siia ritta lisandunud ka teisi põhjuseid, mis mõjutavad omatoodete poliitikat.

Eriliste omatoote abil saab eristuda konkurentidest, saab tekitada endale turgu mõnes kaubagrupis, täiendada sortimenti, tugevdada ettevõtte identiteeti, pakkuda tarbijale soodsat hinnataset jne. Aastaid tagasi peeti omatooteid odavate toodete või üldtarbekauba sünonüümideks. Viimase 20 aastaga on omatooted märkimisväärselt edasi arenenud, muutudes üha väljapeetumateks ja kasvatades oma turuosa kõigis jaemüügisektoreis. Tänasel päeval pakuvad need teistele kaubamärkidele võrdväärset konkurentsi nii hindade kui kvaliteedi poolest.

Enamikes Euroopa riikides jääb omatoodete turuosa 20 - 30 protsendi vahele. Kõige enam ostetakse private label tooteid Šveitsis ja Ühendkuningriikides, kus nende turuosa ületab 40 protsendi. Eestis on nende toodete osa 7 protsenti ja Lätis-Leedus veelgi vähem. Kuna Eestis on omatoodete valdkonna areng alles lapsekingades, ei saa paraku tuua kohalikke näiteid omatoodete erineva klassifitseerimisvõimaluse kohta, olgu tegemist siis näiteks kaubakategooriate jaotusega erineva hinnataseme või koguse põhjal.

Omatoodete kvaliteet sarnaneb samade kaubagruppide turuliidrite kvaliteedile. Siinne kaupmees ei saa omatoodete puhul endale lubada kehva kauba müüki, kuna kogu vastutus omatoodete kvaliteedi eest lasub kaupmehel. Samuti on margikaupade puhul Eestis täheldada aeg-ajalt kõikuvat kvaliteeti. Kui teinekord hammustada ülisoolane suutäis juustu või hapukoor on pakis omandanud keefirlikud jooned, siis tahaks tihti kaupmehe ette surutud peegli nihutada tööstuste poolele.

Omatootega kaasnevat soodsamat hinda saab kaubakett pakkuda kahel põhjusel – ühelt poolt ei kaasne nendega tööstuse poolt tehtavaid turunduskulusid ning teiselt poolt on tegemist suuremate mahtudega, mis võimaldavad odavamalt sisse osta. Viimane ärritab kindlasti tööstuseid, kuid jutt kohaliku tööstuse eripära hääbumisest omamärgitooteid tootes ei kannata küll kriitikat. Pigem võiks mõelda sellele, et omatooted võimaldavad säilitada töökohti ja tootmisliinid ei pea jõude seisma ning kahjumit tootma.

Kokkuvõttes on see tarbija otsustada, millise toote ta kauplusest valib – kas see on jaeketi omatoode või mõni margikaup. Ilmselge on ka see, et Eestis ei tõuse omatoodete osakaal eelmainitud Šveitsi või Ühendkuningriigi tasemele. Samas võib nende lisandumist kauplustesse prognoosida küll.