Kaupluste sulgemine paneb meid lõksu

Jardin annab tööd enam kui 100-le inimesele üle Eesti. Kuigi koroonaviiruse levik on meie müüke ligikaudu 50% (mõningal pool ka 80-90%) vähendanud, pole me siiani enda poode sulgenud.

Oleme rakendanud ohutust suurendavaid meetmeid. Iseenesest mõistetavalt desinfitseerime mitu korda päevas poe lette, peseme hoolega käsi, oleme loominguliselt väljapanekuga piiranud kliendi teekonda meie kauplustes, viinud makseterminalid letist kaugemale, teenindame e-poe kaudu tehtavaid tellimusi kontaktivabalt, kontor teeb kaugtööd.

Meie majanduslikud väljavaated on kesised, sest ettevõtte kulubaasi katte tagab jooksev käive, mis aga näitab täna stabiilselt süvenevat auku. Seetõttu alustasime eelmine nädal töötasude kärbetega. Tõdesime, et kuna enne polnud kärpeid tehtud, puudub meil teadmine, kuidas selles olukorras Töölepinguseadust tõlgendada. Siis aga selgus, et antud seadus ongi ebamäärane ning selgus puudub ka Tööinspektsiooni ametnikel ning juristidel. Aeg aga tiksub ning otsused peavad sündima kiirelt ilma jalga saagimata ning töötajate usaldust kaotamata.

Kulubaasi vähendamiseks otsime kokkuleppeid tarnijate, rendileandjate ning pankadega. Olukorda raskendab asjaolu, et me kõik oleme samas paadis. Üks otsus mõjutab teist ja seda mitte positiivselt. Ka praeguste kohustuste külmutamine homsesse pole hetkeseisu vaadates kaugeltki jätkusuutlik lahendus, kuid see on hetkel ainuke laual olev võimalus.

Niisiis, on õhkõrn lootus ellu jäämiseks läbi põhjaliku töö ja koostöö saavutamise erinevate osapoolte vahel. Kui aga riik otsustab kauplused sulgeda, oleme lõksus, millest on väga keeruline väljapääsu leida. Siinkohal tuletan meelde, et paadis on lisaks kaupmeestele endile ka tööturg, rendilandjad, pangad, riik.

Oleme ühtmoodi lõksus hoolimata sellest, kui palju on ühel või teisel rasva kogutud. Viimati oli meil veel majanduskasv, millega kaasnes enamikel samaväärselt tuludega kulude kasv. Hetkel käibel olevad seadused aga ei võimalda ettevõtetel kulubaasi paindlikult vähendada või olulises mahus ajutiselt külmutada.

Inimeste tervis ja heaolu on määravad. Sestap ongi oluline leida lahendusi, kuidas erinevad ettevõtted saaksid jätkata oma tööd ning teha kiireid muudatusi, et jääda ellu. Vastasel juhul tabab koroonakriis veelgi valusamalt neid, kes pole selle riskirühm.

Minu ettepanek on, et riigi poolt pakutav abi peaks olema sarnane EL toetusmeetmetele, kus on omaosalus (millele on teatud määral võimalik küsida Kredexi käendusel laenu, mille praeguseks on riik välja pakkunud) ning sõnastatud on majanduslikud eesmärgid. Selliselt on teotahtelisel ettevõtjal võimalik äritegevus ümber korraldada ning luua eeldused jätkusuutlikuks toimimiseks tulevikus.