Maksetähtajad - millist kaitset pakub võlaõigusseadus?

Teemapüstitus seondub jaemüüjate ja tarnijate vahel aeg-ajalt ikka esile kerkivate eriarusaamadega maksetähtaegade mõistliku ja lubatava pikkuse osas. Arusaadavalt eelistavad jaemüüjad ostjatena pikemaid maksetähtaegu ja tarnijad müüjatena lühemaid maksetähtaegu. Vastastikuste lepingute puhul on maksetähtaja lubatud pikkuse osas oma sõna sekka öelnud ka seadusandja. Algatus tuli seejuures Euroopa Liidust, kus 2011. aastal muudeti direktiivi hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul. Direktiiv on Eestis üle võetud võlaõigusseaduse sätetega.

Võlaõigusseaduse kohaselt, kui pooled ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku leppinud, tuleb tasu maksta hiljemalt 30 päeva möödumisel arve võlgniku kätte jõudmisest, kauba üleandmisest (juhul, kui kaup saabub pärast arvet) või alates kauba vastuvõtmisest või ülevaatamisest, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud kauba lepingule vastavuse kontroll. Näiteks müügilepingute puhul on ettevõtjast ostjal seadusest tulenev ülevaatamiskohustus. Kuna reeglina lepivad pooled maksetähtaegades ikkagi eraldi kokku, siis on olulisem, et võlaõigusseadusest tulenevalt ei või majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlgnik tugineda kokkuleppele, millega nähakse ette 60 päeva ületav maksetähtaeg. Erandiks on olukord, kus lepingus on sõnaselgelt teisiti kokku lepitud ja see ei ole asjaolude kohaselt võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

Kokkuvõtvalt tähendab võlaõigusseaduses sätestatu seda, et:

kui pooled ei ole maksetähtajas kokku leppinud, tuleb tasu maksta hiljemalt 30 päeva möödumisel arve saamisest, kauba saamisest või selle ülevaatamisest;jaeketid võivad tarnijatega ilma piiranguteta kokku leppida kuni 60-päevases maksetähtajas;jaeketid võivad tarnijatega kokku leppida ka pikemas maksetähtajas, kui seda on lepingus tehtud sõnaselgelt ja see ei ole tarnija suhtes äärmiselt ebaõiglane.

Seadus jätab seejuures tõlgendus- ja vastavalt ka vaidlusruumi selle sisustamisel, millal on täidetud sõnaselguse ja õigluse nõue. Sõnaselguse nõude täidetuse hindamisel on alust lähtuda selgitustest, mis seadusandja on andnud tarbijalepingute puhuks. Näiteks tuleks sõnaselguse nõude täidetust pigem eitada olukorras, kus jaekett kasutab maksetähtaega puudutavat lepingusätet tarnija suhtes tüüptingimusena ehk tingimusena, mis on eelnevalt jaeketi poolt paika seatud ja mille üle poolte vahel tegelikult läbirääkimisi ei toimu. Sõnaselguse nõude täidetusele võib viidata lepingus sisalduv selgitus selle kohta, et mõlemad pooled soovivad kokku leppida seaduses sätestatust pikemas maksetähtajas. Seda küll eelkõige olukorras, kus see selgitus ei sisaldu tüüptingimustes.

Äärmise ebaõigluse hindamise lähtekohad tulenevad direktiivist. Esiteks ei tohi 60 päeva ületav maksetähtaeg kujutada endast hea usu ja ausa käitumise vastast jämedat kõrvalekallet heast kaubandustavast. Teiseks peaks pikema maksetähtaja vajadus tulenema konkreetse kaubaga seotud iseärasustest või muust objektiivsest põhjusest. Seega on seaduses sätestatust pikemale maksetähtajale tuginemine riskantne olukorras, kus selle kohta väljakujunenud turupraktika puudub või on maksetähtajad sarnastes olukordades ja sarnaste kaupade puhul tavaliselt oluliselt lühemad.

Piibe Lehtsaar esineb 28. märtsil jaekettide-tootjate-hulgikaupmeeste ühisseminaril "Kuidas jaekettidega edukalt koostööd teha?" . Seminaril on kohal ka viie suurema jaeketi sisseostjad ning esmakordselt ka Olerexi, Circle K ja R-Kiosti ostujuhid. Vaata seminari programmi SIIT ning registreeru soodushinnaga SIIN. 

Autor: Piibe Lehtsaar, Advokaadibüroo Sorainen