Kodumaine toidutootmine vajab enam väärtustamist

Konjunktuuriinstituudi andmeil on kõige suurem osakaal kodumaisel toidukaubal liha-leiva- ja piimatoodete seas: keeduvorstid (96%), leib (95%), piim (91%), suitsuliha ja sealiha (88%), kohupiim (84%), suitsuvorstid (78%). Kõige suurem muutus on viimase kümne aasta jooksul aga toimunud või päritolus meie poelettidel – peaaegu 100%-lt on kodumaise või osakaal langenud alla 60%.

Kui mõni aeg tagasi võis tõdeda, et viimastel aastatel on nii mõnigi välisomanikele kuuluv kaubanduskett Eesti toodete osakaalu sortimendis tõstnud, siis praegu kogevad Eesti tööstused jällegi vastupidist. Näiteks teatas Prisma hiljuti Tesco toodete müügiletulekust. Ühelt poolt on see positiivne, et Eestis on võimalik osta eksootilisi tooteid, mida meie tööstused ei valmista. Ja siin ongi importtoodetel oma kindel nišš. Samas konkureerivad Eesti toidukaubad paljudes kategooriates välismaistega just hinna poolest ning paratamatult on teatud osa elanikkonna jaoks hind üks olulisemaid argumente.

Kuigi oma hoiakutes eelistab peaaegu 80% tarbijatest kodumaist toidukaupa, siis reaalsuses on ostuotsused püsinud kümneid aastaid hoopis teistel argumentidel. Need on olulisuse järjekorras maitse, värskus, kvaliteet ja tervislikkus ja muidugi hind. Päritolu on alles 11. kohal. Eriti madal on kodumaise eelistamine noorte seas.  See teeb murelikuks ning esitab väljakutse nii tootjaile, töötlejaile, kaubandusele kui ka riigile – kuidas suunata noored kodumaiseid toiduaineid eelistama olukorras, kus importtooted on sageli ka odavamad?

Pole palju riike, kelle toidulettidel on nii mitmekesine ja lai valik kodumaiseid tooteid. Kodumaine toidutööstus, mis suudab lauale tuua kõik põhitoiduained – piim, liha, leib –, on suur väärtus, mida tuleks osata rohkem hinnata.

Kaubanduskettidel on siin oluline roll, sest oma kaubavalikuga mõjutavad nad paljuski tarbijate ostuvalikuid ning seeläbi kodumaise toidutootmise elujõulisust.