Kulinaaria uhiuus robotiseeritud tehas seab Eesti toidutootmise lati kõrgele

Kulinaaria OÜ arendusjuht Merje Kips ja tootmisjuht Marian Kallas räägivad, kuidas toidutootmist robotiseerida, kus on mõistlik veel inimtööjõudu kasutada ja mille alusel üldse uus masinapark valiti.

Tehnoloogia planeerimine oli pikk protsess: teadsime, mis oli igas osakonnas (kuumköök, pagar-kondiiter, jahutatud toidud jne) varasem tootmisvõimekus, kitsaskohad ja sealjuures inimtööjõu panus. Eesmärk oli tõsta automatiseeritust, sest suurtootmises peab seadmepark võimaldama tõsta tootmismahtusid, kuid ei tohi samas proportsioonis kasvatada tööjõuvajadust.

Käisime oma tooteportfelli läbi ja kaardistasime võimalused, vajadused ja klientide ning turu ootused ja trendid. Eesmärk oli, et saaksime valmistada mahu kui ka nišitooteid ja kui tuleb mõni uus klient täiesti omalaadse tootesooviga, saaksime ka talle just sellist pakkuda.

Üks pool tehase laiendamisel olid automatiseeritud masinad, kuid samavõrd oluline on nende ja muude ressursside tark juhtimine. Läksime laienemise käigus üle uuele tootmistarkvarale. Tegime koostööd ka TalTechi ülikooliga: nad tegid meile esimesed arvestused majasisesest logistikast – nüüd testimegi mobiilseid roboteid, mis oleks abiks nii tooraine vastuvõtul, transpordil tootmisesse kui ka valmistoodete liikumisel lattu. Selleks saab kasutada lisaks põrandal liikuvatele seadmetele ka laealuseid transpordiliine.

Uus hoone on meil ehitatud targa maja põhimõttel ehk kõiki tehno- ja külmasüsteeme ja tootmisseadmeid juhib automaatika. Külmasüsteemis kasutame keskkonnasõbralikumat CO2 külmaainet, valgustites LED-süsteeme.

Võtame näiteks kartulisalati – masin segab ja doseerib korraga kasvõi 500 kilo. Varasemalt kasutasime vaakumdoseerimist ehk masin ise „tõmbas“ tooraine sisse. See aga lõhkus õrnalt toorainet, tegi salati vedelamaks. Uue masina tööpõhimõte tagab toiduosakeste struktuuri parema säilivuse – salat meenutab rohkem kodust, käsitsi valmistatud salatit. Ka maitsenüansid on paremad. Lisaks on uus masin niivõrd tark, et kui eelnevalt kaalutakse salatikomponendid inimese poolt ära, siis seade kontrollib, kas tuleb ikka õige kaaluga: see garanteerib, et salatis on alati koostisained õiges vahekorras.

Kui aga räägime kokteilsalatitest, siis neid valmistavad endiselt nobedad näpud. Kui peaks tegema miljoneid salateid, siis tasuks robotiseerimine end seal ära, kuid tänaste mahtudega on neid mõistlik teha käsitööna.

Lisaks saame panna katlad automaatselt tööle juba enne, kui inimesed majja jõuavad. Ehk mingi töölõik saab tööpäeva alguseks juba masinate poolt tehtud ja töötajad saavad minna edasi juba järgmiste ülesannetega. Seadmete koormuse analüüsimisel saame ette ennustada järgmiste tundide tööprotsesse ja ajalist kulu.

Ka tootmise ette planeerimine on nüüd lihtsam: meil on portfellis 9 suppi, aga teeme supi või kaks päevas. Pagariosakonnas samamoodi: teeme osaliselt koogi valmis, paneme külma ootama ning hiljem želee ja marjad peale. Varem, kui meil oli väiksem tootmismaja, pidime pühade ajal keskenduma eelkõige peolaua toodetele ja muu sortimendi tootmist vähendama. Lihtsalt ei olnud võimalik kõike täies mahus toota. Nüüd pole see enam probleemiks.

Juba see on suur võit, et kõik seadmed on meil ühises võrgus – saame protsesse käigu pealt analüüsida. Kõik masinate või ka inimeste eksimused, ootamatud seisakud vms mõjurid tulevad koheselt ilmsiks, saame käigu pealt tegeleda.

Kogu tooraine tellimine, väljastamine ja käitlemine ning valmistoodangu vastuvõtmine käib läbi toetava tarkvara, iga liigutus skaneeritakse. Töötajatel peab iga liigutus olema õigesti tehtud, sest vigade summa teeb tunni jooksul juba suure vea. Nüüd ei lase skännerid aga valesid liigutusi teha, näitavad kohe veateadet.

Pigem võtsid töötajad uue tootmislahenduse rõõmsalt vastu – nad said värskemad ja paremad töötingimused, rohkem õhku ja ruumi. On märksa mugavam kui pead masina nuppu vajutama, selle asemel, et käsitsi rasket kotti kõrgele tõsta.

Raske oli sel perioodil, kui vana ja uus süsteem olid korraga kasutusel – ei saanud ju tehast seisma jätta, üleminek pidi olema sujuv. Siis pidime järelevalve põhjalikult läbi mõtlema, tegime inventuure ka nädalavahetuseti – sellele kulus palju aega. Tegime kaks korda päevas suuremaid koosolekuid, kus lahendasime jooksvalt kõik tekkinud probleemid.

Praegu on kõige valusam teema tarneraskused Aasiast või mõnest piirkonnast, mida kimbutavad looduskatastroofid. See mõjutab erinevaid valdkondi: pistame rinda nii pakendite kui ka tooraine sisendite kiire hinnatõusuga.