Lihtsa tootega kaugele ei purjeta

Valmistoodetele orienteeritud kodumaise toidutootja Kulinaaria OÜ juhatuse liige Andres Heinver loeb eelmist aastat Eesti toidutööstusele ja ettevõttele kordaläinuks. Madalad toorainehinnad maailmaturul hoidsid ka lõpptoodete hinnad paigal.

Eesti toidutööstustel on Heinveri ütlust mööda toita 1,3 miljonit inimest, neil kõigil on oma maitse-eelistused, harjumused ning võimalused. Järjest enam räägitakse toitumise rollist meie tervisliku seisundi mõjutamisel ning seetõttu on Heinveri sõnul ka toidutööstused järjest enam pööranud tähelepanu toodete tervislikkusele. “Vähendatud on soola, suhkru ning rasvasisaldust, lisatud kasulikke baktereid, kiudaineid ning vitamiine, üle mindud looduslikele säilitusainetele jne,” loetleb ta.

Kulinaaria OÜ tootmine seisneb suuresti käsitöös ja võimaldab ettevõttel olla paindlik ning toota ka Eesti piirkondlikke eelistusi arvestades. Toit ei ole Heinveri sõnul enam midagi sellist, mille tarbimiseks peab ilmtingimata laua katma ja nautimiseks aega võtma. “Üha enam tooteid kolib pakenditesse, mida on lihtne kaasas kanda ja käigu pealt süüa.”

Lisaks soovivad inimesed, et iga toidukord oleks vaheldusrikas elamus. “See, et sööme eestimaist, ei tähenda enam ammu, et peaksime sööma ainult kartulit ja jahukastet. Lihtsate koduste roogade asemel on meie õhtusöögilaual idamaade või Vahemere maade köögikultuurist inspireeritud road,” räägib Heinver, kelle sõnul on Eesti tarbija vastuvõtlik uutele toodetele, kuid samas on tugev ka truudus vanade harjumuspäraste maitsete vastu. 

Tarbijate ostujõud on kasvanud

Suurima käibega toidutootja HKScan Estonia juhatuse esimehe Teet Soormi hinnangul põhinevad lihatööstuse majandustulemused suurel määral põllumajanduslikul toorainel, näiteks elussigadel ja nende hinnatasemel. “Toidutoorainete hinnad olid juba 2014. aastal suures languses ning see suund jätkus nii eelmisel aastal kui ka selle aasta alguses. Siinkohal mängivad kahtlemata olulist rolli Venemaa impordikeelud,” ütleb Soorm.

Neil lihatööstustel, kelle müügist ei moodustanud liiga suurt osa Venemaale eksport, on kasum kasvanud, sest suurema lisaväärtusega toodete tarbijahindadesse jõuavad toorainete hinnamuudatused hiljem ja inertsiga. Seega võib Soormi sõnul öelda, et viimased kaks aastat on olnud Baltikumi lihatööstustele head aastad. Kasumid peaks olema märkimisväärsed, sest tarbijate ostujõud on pidevalt paranenud, kuid samas tooraine hinnad on langenud. 

Väheeristuvate toodetega läbi ei löö

AS Põltsamaa Felix tegevjuhi Kaido Kaare sõnul muutuvad Eesti tarbijad igapäevastes valikutes järjest teadlikumaks. “Lihtsate ja mitteeristuvate toodetega enam kaugele ei purjeta. See paneb ka toidutööstusi pingutama innovaatiliste ja suurema lisaväärtusega toodete arendamise ning turuletoomise nimel,” sõnab ta. Kaare sõnul panustati eelmisel aastal suurema lisaväärtusega toodetele ja seda tehakse ka tänavu.

Tema sõnul arvestatakse tootearenduses tarbijate kasvava vajadusega kohalike, funktsionaalsete ja tervislikumate toiduainete järele. “Lisaks teeme palju tööd toodete kasutamise lihtsustamiseks, olgu selleks siis lihtsalt avatav või kergem pakend,” lisab ta.

Väljakutsete aasta

Premia Tallinna Külmhoone ASi juhatuse esimehe Aivar Ausi sõnul oli mullune suurte väljakutsete aasta. Hinnalanguse tingimustes ning enamikke sektoreid mõjutanud Venemaa embargost tingitud eksporditurgude otsingu tõttu tajus ilmselt enamus ettevõtteid Ausa sõnul senisest tihedamat konkurentsi. “See tähendab, et niisama vanast rasvast mõnusalt ära elada ei olnud võimalik – tarbijate tähelepanu ja eelistuse nimel oli vaja teha ülimalt tõhusat tööd,” räägib Aus.

Kodumaine tooraine ehk siis Premia mõistes koor oli Ausa sõnutsi saadaval küll madalama hinnaga, aga seda saatis ka kauplustes toiduhindade üleüldine langus, mistõttu olid enamjaolt ettevõtete käibed languses.

Uusi tegijaid tuleb juurde

“Järjest tuleb juurde uusi väiksemaid tegijaid, kes haaravad osa turgu. Kiirem, tõ- husam, innovaatilisem jääb ellu. Süüakse järjest tervislikumalt, kuid väike saiake maitseelamuseks ja kook enda premeerimiseks on ikka kohane, nii et ikkagi ostetakse magusat,” ütleb OÜ Lihula Leib ja OÜ Pagaripoiste juhatuse esimees Meelis Pärn.

Möödunud aasta oli Pärna hinnangul üldjoontes edukas. Kasvasid käive ja kasum. Valmis juurdeehitus, viidi lõpule saialiini automatiseerimine kuni pakkimiseni välja. “Meie ettevõtte jaoks oli see suur ettevõtmine. Kahjuks kõik ei saanud päris planeeritult valmis,” möönab ta. Omanäolisus ja erilisus on trendikas. “Kasutatakse väga uuenduslikke maitseid. Samas ajast aega käibel olnud traditsioonilised tooted kindla kvaliteediga suurematest ettevõtetest ilmselt ei kao samuti mitte kunagi – vana hea kindel maitse on samuti alati OK,” naerab Pärn. Eesti toiduainetetööstus ei ole tema hinnangul väga tugevatel jalgadel.

Autor: Kairi Oja, kaasautor