Endine loomaarst teeb Eesti sigadest Itaalia salaamit

Matsimoka on pereettevõte, mis sai alguse juba 1980. aastate esimeses pooles, mida veab perekond Inno Kadrina lähedal Hulja külas. Nüüd tagantjärgi saab meenutada kummalisi üheksakümnendaid, kui sealsed kohalikud raha teenimiseks Venemaal lihaga äritsemas käisid, sest suurte loomakasvatuste juures tekkis just selline rahategemise võimalus. Tasub märkida, et nõukogude ajal andsid Vinni ja Hulja sovhoosid 1 protsendi kogu Nõukogude Liidu seatoodangust.

"Mina töötasin omal ajal majandis veterinaararstina, või isegi peaveterinaararstina. Siis aga hakkas asi lõppema ning loomaarstid jäid tööst ilma. Siis vaatas igaüks, kuidas aga sai, ja nii hakkasin minagi Venemaal sinki müümas käima," meenutas isa Aivar Inno, kuidas pojad Jan ja Sten siis isal vaikselt abis ka käisid.

Nüüd on olukord loomulikult hoopis teine. Liha tuleb küll endiselt lähiringkonnast ja reeglina on kogu tooraine Eestist ning selle valmistamise viis põlvest põlve edasi kantud. "Seadmed on jah uued, aga põhimõtted, retseptid, liha laagerdamine, sidumine on kõik traditsiooniline," kirjeldas Aivar Inno poeg Sten Inno.

Tema vend Jan Inno rõhutas, et ainult Eesti liha kasutamine on nende "põhimõtteline põhimõte". Jan kinnitab, et tänu sellele pole Hiinat laastanud seagripi epideemia neid märkimisväärselt puudutanud. "Meie jaoks pole sealiha hind pea üldse tõusnud. Ehk maksimaalselt 5 protsenti. Mitte midagi pöörast," ütles Jan. Sten lisas, et tõenäoliselt tuleb teiste tootjate jaoks meeletu, ligi 50protsendine tooraine hinnatõus sellest, et ilmselt oli varem võimalus liha kokku osta minimaalse hinnaga.

Väike, 20 töötajaga ettevõte pisikeses külas, kus asutajad-omanikud ise ka asja otsast lõpuni kaasa teevad, on mõne aastaga oma müügitulu rohkem kui kahekordistanud. Nad on olnud Äripäeva Toiduainetööstuse TOPis ja on tänavu gasellettevõtete edetabelis 163. kohal. Edu saladuse sõnastamine jääb aga alati sellistel puhkudel ikka lihtsaks ja sarnaseks: ole sina ise!

"No kõige olulisem on leida nišš. Kui väikese tegijana turule siseneda, siis pole mõtet püüda olla samasugune nagu suur. Kui seda püüadki, siis ei suuda sa eales konkureerida. Tee neid tooteid, milles oled sina parem võrreldes suurettevõttega. Vali variant, mille puhul peaks suur hoopis sinuga võistlema," võtab Jan iseolemise kokku.

Üks asi, mida mitte keegi teine Eestis ei tee, aga mida Matsimokast saab, on ehtne kohalik salaami, mille valmistamist ja traditsioonilist ajalugu käisid härrad ise Itaalias õppimas. "Tegelikult saab kohalikku salaamit proovida ka Põhjaka mõisas, aga nemad on pigem asjaarmastajad ja katsetajad. Sellises suures mahus teeme ainult meie," ütles Sten.

Sellise pühendumisega lihast valmistoote saamiseks läheb kordades rohkem aega kui suurtes vabrikutes. "Tavalises tööstuses saab liha kohalejõudmisest alates sink päevaga valmis. Meil laagerdub singiliha aga 12 päeva," tõi Sten näite. Või siis on kilost lihast vorstitulemus 800 grammi. "Masstootmises tehakse ka massi sõna otseses mõttes, kus veega pritsides lisatakse kilole lihale veel 300 grammi," rääkis Jan, kuid lisas, et sellisel viisil saadakse ju ka hind alla.

Et selline põhjalik valmistamine võtab rohkem aega, energiat ja toorainet, aga kogused on võrdlemisi väiksemad, siis oligi pereettevõttel mõistlik hoopistükis enda pood avada. "Ma nimetaksin seda ka meie põhiliseks reklaamiks: müügipunkt, kus käib päevas mööda 10 000 inimest," ütles Jan. Kokku on neil viis müügipunkti ning lihtne arvutus ütleb sellisel juhul, et igapäevaselt kõnnib nende lettidest ja vorstilattidest mööda 50 000 inimest.

Strateegiliselt on need müügipunktid kaubanduskeskustes ja näiteks toidupoe läheduses. Ja teadagi kui tõhusalt võib tühja kõhuga mööda minnes singi või vorsti lõhn ninna hakata. "Lahtine lett oli teiste poodide jaoks suur hirm ka. Telekapoed nurisesid tõesti vorstilõhna üle," ütles Aivar.

"Ega nende müügikohtade saamine ei olnud alguses üldse kerge. Katsetamise asi ja kõigepealt pakkuski pinda Põhjakeskus, sest me oleme ju kohalikud"" rääkis Jan Rakveres tekkinud võimalusest ja ütles, et suurte kaubanduskeskustega on reeglina nii, et poed leiavad ja otsustavad omale sobiva ettevõtja ise. "Näiteks kutsus meid ise Tartu Kaubamaja, sest sealsele juhatajale isiklikult endale meeldis meie toode," tõi Jan näite, aga kinnitas, et viie oma poeni jõudmine võttis siiski väga kaua aega.

Loe pikemalt Äripäeva veebist.