Käsitööõlleturg korrastub, buum on möödas

Jah, enam-vähem täpselt seitse aastat tagasi küll ja tol hetkel tõepoolest oli täpselt null Eesti väikepruuli. Nüüd on niimoodi väga umbkaudu 50 väikest pruulikoda.

Buum on õige sõna selles mõttes, et see on areng olnud, mitte sujuv, vaid hüppeline ja murranguline. Nüüd oleme jõudnud siis sellisesse olukorda, kus turg on sisuliselt täis – ja tegelikult sai turg täis juba mitu aastat tagasi. Minu enda hinnangul oli see umbes 30 tootja piiril. Et on küll jah olemas veel nišikesed, mida saab täita nii-öelda regionaalsete pruulikodadega. Oletame, et Võrus või Kilingi-Nõmmes võiks veel olla oma koda, et siis pakkuda turistile kohalikku õlut. Aga laias laastus on turg täis, on tekkinud konkurents. Ja nüüd on jõutud juba turu ümberkorraldamise faasi.

See ei ole veel päris tõsi, sest enamik on Tallinnas, mis on täiesti loomulik ja arusaadav – suurem turg, logistilised probleemid ja nii edasi. Lõuna-Eestis on neid vähem, samuti saarte peal. Pärnus pole seni oma väikest pruulikoda. Selliseid kohti on veel.

Selles osas on pilt väga kirju. Näiteks üks etapp, mis on peaaegu läbitud, on nii-öelda mustlaspruulid ehk siis need, kes mõtlesid välja mingi oma õlleretsepti ja pruulisid seda kuskil mujal, ent turundasid oma nime all. Paar-kolm aastat tagasi oli neid veel palju, aga nüüd on enamik konkurentsi ja hinnasurve tõttu uksed kinni pannud. Alles jäävad enamasti need, kellel on oma pruulikoda. Aga osa neistki on jõudnud sinna järku, et olles paar aastat asja õhinaga teinud, nähakse, et noh, väga asi ei lenda. Ja siis – kes üritab seda müüa, kes leida mingisuguseid täiendavaid tegevusi sinna kõrvale.

Loe pikemalt Äripäeva veebist.