Miks üks kaubanduskeskus "töötab" ja teine mitte?

„Arhitekt teeb kunsti, kuid seda silma, et see ka lõpptarbijaile ehk inimestele meeldivaks ja investorile äriliselt tasuvaks teha, kõigil pole. Konsultant peaks olema juures juba hoone planeerimisel. Ta peaks olema esimene, keda kuulatakse,“ usub ta. Kaubanduskeskuse hilisem n-ö korda tegemine või ka lihtsalt muutmine on palju raskem, ning seinu ja kommunikatsioonide asukohti võib olla keeruline ning vahel ka võimatu muuta. "Kõige alguses tuleks mõelda kliendi peale ja sellele, mida ning keda sa hoonesse tahad? Ja kas kliendiks on pinda rentiv järjekordne kingapood või inimene, kes sinna kingapoodi tuleb?“ tõstatab Sakkov olulised küsimused.

Sakkovile meenub terminal – etteruttavalt olgu öeldud, et see pole seotud õhutranspordiga, kus ta viibis. „Istusin ja tegin omanikele seal nähtust pildi, klient istus kivipõrandal, sest oli õnneliku juhuse läbi leidnud pistiku, milles telefoni laadida. Kas ainuüksi see ei tekita küsimusi? Miks mina näen seda inimest ja teised mitte? Miks selliste inimeste peale juba planeerimise faasis mõeldud pole?“ Nii, nagu kaubakeskused, peaksid ka reisiterminalid olema elavad, mugavad ja üllatusterohked ning pakkuma kliendile alati n-ö little extra. Olen absoluutselt veendunud, et õnneliku kliendi käsi käib taskuvahet palju rõõmsamalt. Alustuseks tee inimene õnnelikuks ja küll ta siis kulutab ka!"

Sakkovi sõnul ei saa panna eeltingimuseks seda, et enne tuleb osta mingi asi, alles siis saab mobiili laadida ja tualetti külastada.

Eestis pakuvad kaubanduskeskused tihti kaitset halva ilma eest ning on pisut justkui linnatänavad. „Kui sellele mõelda, et tõepoolest, meil on vilets kliima ja ega õues olla ju taha, siis võib kaubatänavale mõeldes väga ägedaid mõtteid tekkima hakata,“ räägib Sakkov ja lisab, et mõelda tuleks sellisel juhul nii, et inimesed võiksid keskuses terve päeva mööda saata. "Mida neile peale igas keskuses korduvate kingapoodide veel pakkuda? See on vale suhtumine, et keskustesse ei paigutata piisavalt istumiskohti. Jääb mulje, et mõeldakse, kuidas n-ö tšillijatest vabaneda, kuid tegelikult peaks mõtlema, mida neile pakkuda ning kuidas neid juurde tekitada. See oleks hea algus, sest edasi tulevad hängijad, lastega kliendid, pered jne.“

Miks mõni nurk kliendipõuas vaevleb ja kas keskusest võiks saada kontserdimaja loe juba Äripäevast.