Tõstame kaubanduses palku kaks korda, pindu vähemaks

Kaubanduskeskused otsivad paaniliselt uusi töötajaid, tööportaalid on uute Rimide, Comarketite ja Selverite kuulutusi täis. Töökuulutusi jälgides ületab kaubandussektori tööjõupuudus kordades IT-sektorit: teenindussektor vajaks päevapealt sadu uusi müüjaid. Üks kaubanduskett meelitas hiljuti töötajaid 500 euro suuruse stardirahaga. Samal ajal ilmuvad hirmutavate pealkirjadega ajakirjandustekstid (“XX kaubandusketi renditöötajad süüdistavad poodi orjapidamise” ja “Kuidas ma olin YY kaubandusketi ori”.

Majandusteooria järgi peaks turg olukorda reguleerima. Kui tööjõunõudlus läheb liiga suureks, siis tuleb palka tõsta. Millegipärast ei toimi see aga kaubandussektoris, kus palgad on ebaproportsionaalselt madalad ning seetõttu puuduvad ka igasugused hea teeninduse standardid. Tallinna Solarise keskuse toidupood otsib töötajaid 520 brutoeuroga, mis teeb netopalgaks 425 eurot. Tõenäoliselt ei erine teiste Eesti kettide palgast sellest kuigi palju, ette tuleb ka 400eurost brutopalka. Kas see peabki nii olema? Ei pea.

Hollandi näide. Elasin kaks aastat Hollandi väikelinnas Maastrichtis, kus makstakse kassapidaja töö eest kolm korda suuremat netopalka, kuigi minu Tallinna ja Maastrichti poearve ei erine sugugi mitte kolm korda. Isegi mitte kaks korda. Tegelikult arved ei erinegi, sest mõned asjad on seal odavamad, näiteks riided ja tarbekaubad.

Kuidas on võimalik, et Hollandis, kus sisseostuhinnad on kõrgemad (või samad), palgad kordades kõrgemad ja rent oluliselt kallim on poehinnad võrreldavad Eesti hindadega? Väikese osa sellest võib ära selgitada maksusüsteemi erinevuste (toiduainetel on seal madalam käibemaks ning töötajate palkadele rakendub astmeline tulumaks, soosides madalamapalgalisi), efektiivsema logistika, massiefekti ja muude teguritega, aga suurt pilti see ei selgita. Isegi täpselt samades tingimustes suudaksid Hollandi kaupmehed maksta oma müüjatele vähemalt kaks korda kõrgemat palka. Miks?

Hollandi tuntuim kaubanduskett Albert ­Heijn ei soovi maksta oma töötajatele kõrget palka, aga tal ei jää muud üle. Hollandis on kaubanduse kohta väga kõrge alampalk (umbes 1500 ­eurot). Kaupmehed saavad sellega natuke mängida, palgates võimalikult noori inimesi, peamiselt tudengeid, mis annab väikese maksueelise, kuigi Eestiga võrreldes jääb vahe ikkagi mäekõrguseks.

Kaubanduskeskusi on Hollandis vähem, ruutmeetreid on kordades vähem. Loomulikult peavad sealsed töötajad rohkem tööd tegema, üks kassa laseb läbi kordades rohkem inimesi kui Tallinnas, aga kurnatud ja virisevaid nägusid pole näha. Ühe ruutmeetri ja ühe kassa kohta on märkimisväärselt rohkem kaupa. Võib kindlalt väita, et Hollandi kaubandus töötab efektiivsuse tipul.

Surnud ring. Selle mõtteharjutuse jaoks pole oluline, et Holland on Eestist rikkam. See ei muuda fakti, et Hollandi (nagu ka meie põhjanaabrite) kaubandus on kordades efektiivsem ning Eesti kaubandus liigub ebaefektiivsuse suunas. Ka Prisma juht Janne Lihavainen kinnitab, et Eesti Prismas pole võimalik maksta Soome Prisma palka, kuna Soomes on tunnimüük mitu korda suurem. Ainus võimalus on mõelda, kuidas tunnimüük oleks suurem. Poode peab lihtsalt vähem olema: kaubanduskeskuste buum ei vii hindu alla, vaid muudab sektori ebaefektiivseks.

Praegu oleme suletud ringis, kus a) müüjad pole rahul, b) kliendid pole rahul, c) kaubandusketid pole rahul ning ka d) kinnisvarainvestorid hakkavad rahulolematuks muutuma. Sellest pole võimalik välja tulla lausliberaalsete meetoditega ehk mõtteviisiga, et mingit palgaregulatsiooni ei ole vaja, turg ise reguleerib.

Eesti on Euroopas kaubanduspindade poolest inimese kohta juba esirinnas. Uusi kaubanduspindu avatakse ja planeeritakse juurde. Siin ei tööta teooria, et konkurents surub hindu alla. Vastupidi: massilise kaubanduspindade ekspansiooni tõttu jääb ühe ruutmeetri kohta kliente vähemaks ja efektiivsus kahaneb veelgi. Seetõttu palgad (ning teeninduskvaliteet) ei tõuse, aga hinnad jätkavad tõusmist.

Väikeste eranditega hakkab see tunda andma ka kaubandusettevõtetele, surudes nende praegugi väikest marginaali veelgi alla, ning kinnisvarainvestoritele, kes tahavad järjest vähem kalleid investeeringud teha.