Kaubanduse miljardi dollari küsimus – kelle kätte jääb viimane miil?

Tava- ja sotsiaalmeediast saab viimasel ajal lugeda rohkelt etteheiteid kullerfirmadele. Saadetised venivad, kaovad teadmata ajaks kuhugi torustikku, jõuavad kohale ette teatamata ajal või eeldavad kullerid, et kliendid ootavad neid päev läbi kindlas kohas. Sellega kaasneb klientide rahulolematus, mis nuheldakse kaupmeeste kraesse läbi väheneva müügi. Kindlasti tähendab see ka suurt ebaefektiivst kullerfirmade sees.

Ma ei heida kinnast kullerite suunas. On täiesti arusaadav, et E-kaubanduse kiire kasv paneb traditsioonilised posti- ja kullerfirmad tugeva surve alla. Tarneahela viimane ots ehk paki toimetamine kliendini ongi väga keeruline ja tihti personaalset arvestamist vajav. Vürtsi lisab teenuse hooajalisus – jõulude eel kasvavat saadetiste hulka ei suuda vastu võtta ka pakiautomaatide hulga mitmekordne suurendamine.

Ainsaks lahenduseks on innovatsioon, tehnoloogiline areng ja sünergiate leidmine mingite juba niigi toimivate teiste teenustega. Üht-teist selles on selles vallas ka toimumas. Mõned aastad tagasi turule tulnud pakiautomaadid on paljuski end õigustanud, kuid pole kliendile lõpuni mugav lahendus. Personaalse pakiautomaadi paigaldamine iga kodu juurde jääb lähiajal ilmselt siiski luksuskaubaks. Erinevad firmad on testimas iseliikuvaid pakiroboteid. Saadetiste droonidega kohale toimetamine on hetkel rohkem PR-trikk, aga võib olla ühel päeval reaalsus. Amazon teatas hiljuti, et plaanib koostööd ühistranspordi ettevõtetega – kliendid saaks oma ostud kätte igapäevase töö ja kodu vahelise pendeldamise käigus. Võimalusi on kindlasti veelgi.

Igal juhul on kindel, et eestimaised Starship, Cleveron ja muud selles vallas tegutsejad lahendavad väga olulist küsimust. Kes lahendab „viimase miili“ küsimuse - suudab luua veenva võimaluse ja kehtestada selle standardina – teenib väga palju raha.