Eestimaalaste alkoholitarbimine on viimase viie aastaga vähenenud, kuid see ei jää nii, kui Lätist saab alkoholi palju odavamalt, kirjutab Altia Eesti ASi juhatuse esimees Kristel Mets.
- Altia Eesti juhatuse esimees Kristel Mets Foto: Raul Mee
Endiselt püsib valitsuse usk alkoholiaktsiisi tõstmisesse. Vaatamata sellele, et rahandusministeeriumi koostatud riigieelarve sügisese seletuskirja kohaselt langeb alkoholiaktsiisi laekumine 2017. aastal 1,2 protsenti, 256 miljonile eurole, peab valitsus vajalikuks tõsta 1. veebruarist alkoholiaktsiisi 10 protsenti. See on selge signaal ettevõtjatele, kes elavdavad Läti piirialade majanduselu ning avavad üha uusi alkoholipoode, samas kui Lõuna-Eesti kaupmehed vaatavad murelikult, kuidas läbimüük kahaneb.
Uus aasta toob ka Lätis aktsiisitõusu, kuid Eesti astub jälle pikema sammu: meil tõuseb alkoholiaktsiis 10 protsenti ja Lätis 3,6 protsenti. Järgnevateks aastateks on lõunanaabrid võtnud mõõduka plaani, kus aastane tõus jääb veidi üle 3 protsendi. Eesti vabariigi 100. juubeliks jõuab pooleliitrise viina hinnas aktsiisi osa praeguse plaani kohaselt Eestis 5,25 eurole ning Lätis 3 eurole.
Statistikaameti sügisene analüüs väidab, et hoolimata kõrgemast aktsiisimäärast ning jaehindadest on viina ostuvõime Eestis aastatel 2005–2015 püsinud pidevalt kõrgem kui teistes Balti riikides. Järeldusena kõlab, et Eesti aktsiisipoliitika on olnud naabritest mõnevõrra optimaalsem ja alkoholi hinnatõus ei ole olnud sissetulekute kasvust kiirem. Paraku on see lahja õigustus, kuna alkoholiturism on olnud laialdane nähtus isegi suure sissetulekuga Põhjamaades. Soomlased on ostnud Eestist, rootslased Taanist ja taanlased Saksamaalt – ikka sealt, kus saab odavamalt ning lisaks jääb ostukorvi muudki.
Altia jaoks vähendab riske asjaolu, et toodangust läheb kaks kolmandikku ekspordiks, kuid nii meie kui ka muu Eestis toodetud kange alkoholi müük kodumaisel turul väheneb. Ida-Virumaal on see kahanenud aastaid Venemaalt toodud viina tõttu, Kagu-Eestis seoses kodus villitud kange napsuga ja alates sellest aastast ka mujal Eestis, Lätis areneva piirikaubanduse tõttu. Lätil on ulatuslik mõju ka Põhja-Eesti tarbijatele, sest üsna suur hulk inimesi liikleb pidevalt Tallinna-Riia marsruudil.
Eesti riigi kodanikuga ja keskmise suurusega ettevõtte juhina tunnen muret maksude laekumise pärast Eesti riigi eelarvesse. Lisaks kaasneb kõrge alkoholiaktsiisiga salakaubanduse kasv, sest juba praegu liigub Eestis lisaks Läti maksumärkidega alkoholile igasuguste maksumärkideta, kuid Lätis toodetud viina. Kahjuks ostude vähenemine Eestis tarbimisele sama suurt mõju ei avalda, lihtsalt viina ostetakse soodsamatest kohtadest, legaalselt või illegaalselt.
Tasub tagasi pöörduda 2012. aasta seisukohtade juurde, mil valitsus kiitis heaks riigi eelarvestrateegia 2013-2016, mis nägi ette tõsta nimetatud perioodil alkoholiaktsiisi viis protsenti aastas. Mõistlik oleks lähtuda sellisest aktsiisitõusu sammust ka aastal 2017 ja hiljem. Samm-sammult toimuv aktsiisitõus toob riigikassasse stabiilset tulu ning ilmselt aitab kaasa alkoholitarbimise järkjärgulisele vähenemisele.
Eestimaalaste alkoholitarbimine ongi viimase viie aastaga vähenenud ligi 16 protsenti, kuid ei ole kindel, kui kauaks see nii jääb, kui Lätist saab alkoholi tunduvalt odavamalt. Kurb oleks avastada, et meie alkoholtarbimine hakkab peatselt taas kasvama just areneva piirikaubanduse tõttu. Kahjud meile, tulud neile.
Autor: Kristel Mets, Altia Eesti
Seotud lood
Täna tutvustas Eesti Konjunktuuriinstituut kaubandus-tööstuskoja tellimusel tehtud piirikaubanduse teemalise uuringu tulemusi. Selgus, et 7 protsenti täiskasvanud elanikest käis möödunud aastal spetsiaalselt Lätist alkoholi ostmas, 16 protsenti elanikest ostis Lätist alkoholi läbisõidul. Üha kasvava trendina ostetakse teiselt poolt piiri ka kütust, toidu-, ehitus- ja muud kaupa.
Jaekaubanduses ei võistle omavahel ainult hinnad ja tooted – üha olulisemaks muutub võitlus kliendi tähelepanu eest. Ajal, mil ostjad otsivad ja eelistavad positiivseid elamusi pakkuvat ostukeskkonda, on digitaalsed lahendused kaupluste uueks standardiks. Küsimus pole enam selles, kas digitaliseerida, vaid kuidas teha seda nii, et investeering end võimalikult kiiresti ära tasuks.