Kriis aitas Eesti väiketootjate kaubad Selveri riiulitele

Kui seni olid Selveri lettidel esindatud üksikud Eesti väiketootjad, siis suve alguses otsustati ulatada abikäsi ka teistele keset kriisi hätta sattunud talunikele. „Küsisime Eestimaa Talupidajate Keskliidult informatsiooni nende kohta, kes olid olnud eelnevalt restoranide varustajad või käinud oma tooteid müümas laatadel. Kuna paljud toitlustuskohad sulgesid uksed ja laadad jäid ära, jäid väiketootjad kriisis omapäi. Üsna kiiresti alustasime mitmete taludega koostööd ja kui osad läksid suvel piirangute leevenedes tagasi oma vanu kliente teenindama, siis vastu sügist tuntakse jälle suuremat huvi meil müümise vastu,” räägib Lomp.

Ta nendib, et varem püsis Selveri juhtkonnas pigem arvamus, et väiketootjate maine on reaalsest ostmisest parem just nagu põnevate ökotoodete puhul, mida uuringute kohaselt väga soovitakse, ent millele reaalses olukorras eelistatakse odavat Poola toodet. „Väiketootjate puhul arvasime samuti veel mõne aasta eest, et nende kauba müümine on pigem maineprojekt. Nüüd võib öelda, et inimesed ostavad kodumaist toitu meelsasti ja me ei jää väiketootjat aidates kahjumisse. Üldse on kriis kogu sektorile huvitavalt mõjunud: raskes olukorras inimesed nagu mobiliseeruvad ning soovivad toetada kohalikke. Nad ütlevad kõva häälega välja, et nad ei taha, et kasu saaks keegi suur ja võõras. Kui tavaolukorras hoiab eestlane distantsi, siis kriisiolukorras oleme väga sõbralikud!”

Selleks, et oma toode Selverisse müüki anda, peab olema täidetud mitu kriteeriumi: olemas olema teatud tunnustused ja load ning lisaks on hädavajalik müügikõlbulik pakend. Nii mõnigi hakkas muide tänu Selveri huvile oma tootepakendit arendama. Kauba jagamine Selveri kauplusesse toimub loogilisuse alusel: kuna kõik poed on erineva suurusega, pisim 500 m2, suurim 7000 m2, siis enamik väiketootjate kaupa läheb suurematesse kauplustesse, kus on rohkem riiulipinda ja tarbijate maksejõud kõrgem. Teine variant on pakkuda tooteid piirkonnapoes, näiteks Saaremaa kaupa müüakse Saaremaa Selverites.

„Oleme seitse aastat käinud igal aastal juhtkonnaga väiketootjaid ise otsimas. Külastame talupidajaid ning meelitame neid oma sortimendiga Selverisse tulema. Eestis valmistatakse tohutult häid tooteid, kuigi kogused on väikesed. Me siis meelitame neid, et kui äkki veidi suurendada mahtusid, saame kauba müüki võtta,” räägib Lomp. „See strateegia on täiesti vastupidine suurtele tootjatele, kes pakuvad end ise ning kelle kogused on üüratud.”

Ta ütleb, et väiketootjate toodete müüki saamiseks peab palju pingutama ka seetõttu, et paljud väiketootjad on arad ega ole unistanudki kaubandusketti pääsemisest. „Nad lihtsalt ei oska või pole neil aega perefirma kõrvalt tegeleda oma imehea toote turundamise, pakendi kujundamise, müügi ja reklaamiga. Julgustame neid siis, sest aitame meelsasti pisikesest suuremaks saada. Ühe sellise ettevõttena võib nimetada Noprit, kes alustas väikesena, kuid on tänaseks arenenud üle Eesti tuntud tegijaks.”

Talupidajate huvide eest seisva Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuht Kerli Ats nendib, et Eestis müüakse valdav osa toidukaupu tarbijatele suurte kaubanduskettide kaudu ning ka väiketootjad sooviksid oma tooteid müüa seal, kus on rohkem tarbijaid ja suuremad müügimahud. „Samas jääb see paljude jaoks veel unistuseks eelkõige väikeste tootmismahtude tõttu ning nii on nende peamisteks müügikanaliteks traditsioonilised laadad, turud, üritused. Seejuures on väga hea meel tõdeda, et üha rohkem restorane ja toitlustusasutusi on hakanud kasutama Eesti väiketöötlejate toodangut ning samuti leiame neid aina rohkem kaubanduskettides. Aga need tendentsid toimuvad palju aeglasemalt, kui sooviksime!”

Ta kiidab Selverit, kes kriisiolukorras ulatas abikäe väiketootjatele, pakkudes müügivõimalusi vastavalt nende müügivõimekusele ja tootmismahtudele. „Siiralt loodan, et see strateegia jätkub. Täna on suurtes jaekaubanduskettides tsentraliseeritud laod ning tarnimine toimub kesklao kaudu ketiüleselt. See tähendab, et paljud väiketootjad ei jõua üldse suurtesse kettidesse. Aga kui vaatame Euroopa Liidu rohelepet ning „talust-taldrikuni” strateegilisi eesmärke, on seatud eesmärgiks tarneahelate lühendamine ja tervisliku toitumise edendamine. Eesti talutoit kannabki ju sisuliselt tervislikkuse märki.”

Ats lisab, et koroona haripunktis kevadel tehtud esimesed sammud on Selveri poolt tulevikku vaatavad, mis aitab kaasa kestliku ja jätkusuutliku Eesti maaelu edendamisele ning peretalude toetamisele. „Üle maailma on probleemiks ebatervislik toitumine ja rasvumine. Selveri kaudu talutoodete kasvavates mahtudes müümine edendab tervislikku toitumist Eestis ja parandab rahvatervist, mis on äärmiselt tähtis!”

Kui uurida, milline talukaup Selveris kõige populaarsem on, tuleb Lombilt kiire ja kindel vastus: „Eestlane on piimarahvas, siin pole midagi teha! Väga popiks saavad kiiresti juustud, jogurtid, hapupiimad ja keefirid. Ja neid antakse meelsasti lastele, sest puhta ja maheda toidu pakkumine on aina populaarsem. Lihatooteid on ka, kuid selle valla tootearenduses on edukamad siiski suurtootjad. Väiketootjate tublimana tooksin lihatoodete valmistajate seast välja Matsimoka. Lisaks on meil edukad kase- ja õunamahlatootjad ning ka kaua säilivate toodete, näiteks külmkuivatatud maasikate valmistajad.”

Tema sõnul oli üks tore kriisiaja leid Viinamärdi talu, kust tulevad maitsvad lamba- ja lehmapiimatooted ning juust. Eelnevalt katkenud koostöö taastati kitsepiimatoodete valmistajaga Kalamatsi Meierei ning singitootjaga Rebaseonu.ee. Veel leiab väiketootjate toodangust Selverist näiteks Hõbeda mõisa kitsepiimajuustud, Juustupoiste ja Metsavenna Turismitalu lehmapiimajuustud, Delikatess Foodi suitsujuustud ja snäkid, Männiku piimalammaste lambapiimajogurtid, Muhu Liha Tulundusühistu lambaliha ja For Angula kalatooted.

„Oleme väikeste tootjate kaupu riiulis märkinud erinevate hinnasildiümbrisega, et eristada neid suurtootjatest. Samuti teeme väiketootjate kaupade degusteerimise päevi, mis sel aastal jäid küll vahele, sest poodides keelati vahepeal tootetutvustused ära,” räägib Lomp väiketootjate turundusest. „Aga tegelikult on inimesed väga teadlikud meie kohaliku toidu osas. Arvan, et oma roll on siin nii patriotismil, tooraine puhtusel ja maitsel kui ka põneval tootearendusel.”