Valesti valitud tööriided vähendavad nii kaupluse töötajate kui klientide rahulolu

Tööriiete rendi ja hooldusega tegelev Lindström on paljude Eesti suurte kaubanduskettide partner ning on seetõttu kokku puutunud kõigi tööriiete hankimise ja haldamisega seotud probleemidega. Ettevõtte suurklientide müügi- ja kliendisuhete juhi Anastasija Mostepanova sõnul tasub rõivaid valides hoiduda eksimustest, mis rahulolematute töötajate kaudu võivad hakata mõjutama ka klientide ostukogemust.

„Rentida või osta – see on küsimus. Eks võimalused ja vajadused on erinevad, kuid meie kogemus näitab, et ettevõtted, kes ostavad endale valmis hulga erinevates suurustes ja lõigetega tööriideid, ei suuda töötajate vajadustele paindlikult reageerida,“ selgitas Mostepanova.

Tema sõnul ostetakse tihti võimalikult soodsad rõivad, mis on oma disainilt lihtsad, kuid töö iseloomu mitte arvestavad. Materjal ei pruugi olla kvaliteetne, see ajab higistama, kipub rebenema, muudab pesuprotsessis värvi või tõmbab kokku. Ning kui ettevõte peaks oma visuaalset identiteeti vahetama, pole ettevõttel varianti kui vanad riided prügimäele saata ja jälle uued rõivad hankida. See on suur kulu, lisaks ei ole see kooskõlas juba 2025. aasta jaanuaris jõustuva jäätmedirektiiviga, mis julgustab tekstiilijäätmete liigiti kogumise ja tulevikus ka maksuinstrumentidega rõivaid võimalikult kaua kasutuses hoidma.

„Tihti piirab riiete ostmine rentimise asemel ka töötajate rõivavalikut. Uus töötaja peab valima endale saadavalolevate suuruste ja mudelite seast sobivaimad. Särk osutub liiga lohvakaks, selle varrukaid tuleb pidevalt üles kerida, seelik ei võimalda mugavalt istuda ja seda tuleb pidevalt seljas ümber sättida. Kui töörõivad ei vasta töötaja kehatüübile või on ebasobivas suuruses, võib see tekitada pidevat rahulolematust. See omakorda võib aga mõjutada motivatsiooni ja soovi töösuhtet jätkata,“ütles töörõivaekspert.

Tema sõnul on ostetud rõivaste hooldamine keeruline, eriti kui hooldusvastutus on delegeeritud töötajatele. Kui rõivas rebeneb või selle lukk puruneb, muutub see tihti tekstiilijäätmeteks, sest asendusosi on raske leida. Renditud töörõivad võimaldavad aga ettevõttel tellida ja tagastada tööriideid vastavalt vajadusele – nii ei pea ettevõte säilitama riiulitel kümneid kasutamata suurusi, mis ei pruugi tulevikus leida endale kasutajat. Suure kaadrivoolavusega kaubandussektoris, kus tipphooaegadel on abiks ka ajutine tööjõud, annab see tema kinnitusel suure kokkuhoiuvõimaluse.

„Lisaks on Lindströmil iga mudeli jaoks olemas kõikvõimalikud lukud, trukid, taskute, vöösangade, isegi varrukate varu, et tööriideid saaks alati parandada ning need kestaksid võimalikult kaua,“ tõi ta välja renditeenuse eeliseid.

Kõlab vastuoluliselt, kuid kogenud tööriideekspert on näinud mõlema äärmuse tagajärgi. „Kui juhtkond otsustab tööriiete kollektsiooni ilma töötajatelt sisendit küsimata, ei pruugi riided vastata töötajate vajadustele. See, millised probleemid on esinenud eelmiste riietega, näiteks on materjal sobimatu, puudu on vajalikud taskud, mistahes detailid kipuvad hõõruma, liikumist takistama ja muu taoline, on asjaolud, mida tuleks alati ideekorje käigus kaardistada. Neid probleeme märkavad justnimelt töötajad, kes riideid kannavad. Ja Lindströmi tuhandete töörõivaste seast leidub kindlasti mudel, mis need probleemid lahendab,“ kinnitas Mostepanova.

Töötajatele peaks aga kindlasti andma võimalus leida endale sobiv suurus tööriideid. Paljud ettevõtted kaasavad töötajad näiteks riiete mõõdistusprotsessi, võimaldades töötajal erinevaid mudeleid selga proovida ning teha soovi korral valik sobivate alternatiivide vahel. „Paljud ettevõtted lubavad töötajatel valida näiteks pükste ja seeliku vahel, polo-kraega ja tavalise kaelusega T-särgi vahel, sama kollektsiooni erinevate lõigetega jakkide vahel. Nii on kindel, et tööriie istub töötajale ning ta tunneb ennast mugavalt,“ selgitas Lindströmi esindaja.

Tema sõnul tuleb aga ära tunda piir, kus töötajad ei tegele enam töörõivaste oluliste omaduste määratlemisega, vaid vaidlevad maitse üle. „Kui kaupluses töötab viis inimest, on üksmeele leidmine lihtne. Kuid suuremad kauplused ja ketid, kus töötab kümneid või sadu inimesi, ei saa siiski säärast demokraatiat lubada. Ettevõte peab tagama, et riided oleksid kvaliteetsed, sobiva funktsiooniga ja kannaks samas firma visuaalset identiteeti. Seega igat soovi ei ole võimalik arvesse võtta,“ tõdes ta.

Levinud on arvamus, et kvaliteetne töörõivas peaks olema valmistatud hästi hingavast puuvillast materjalist. Tegelikult nõuab erinev töö erineva koostise ja ka kulumisastmega kangast. „Puuvill kipub kiiremini tuhmuma ja sellel on suur kokkutõmbuvus, mistõttu võib number muutuda. Samas polüestrist stretch-kangas on sageli liikuva töö jaoks mugavam – saaliteenindajad, kes peavad palju sirutama, kummardama, kükitama, eelistavad üldjuhul just polüestrist tööriideid. Samas polüester ei ole nii hingav kui puuvill,“ rääkis ta.

Tema sõnul on kaubandusettevõtetes mõistlik jagada töörõivad tsoonide kaupa gruppidesse ning valida igale grupile parimate omadustega riided. Tsoonid määravad ära ka selle, kui palju on lubatud auke ja rebenemisi parandada ning kui plekitu peab olema tööriie pärast pesu.

„Neil töötajatel, kes puutuvad kokku klientidega, peavad alati olema laitmatult korrektsed tööriided. Seal ei tohi olla plekke ega paigatud auke. Samas siseköökides kannavad töötajad toiduainetööstuses kasutatavaid tööriided – need on valged, et saaks tagada alati hügieenilist puhtust, kuid parandused on lubatud, sest kliente töötajad ei teeninda. Laotöötajad kannavad aga tihti tumedamaid riideid, et pesule mitte allunud värvimuutused ei oleks märgatavad. Samuti võib nende riideid piiramatult parandada – kuni need suudavad töötajat kaitsta,“ kirjeldas Mostepanova.

Erilist tähelepanu tasub tema sõnul pöörata töötajatele, kes viibivad kõikuva temperatuuriga alades. „Seda, et lihaletis või piimatoodete osakonnas vajatakse soojemaid riideid, osatakse silmas pidada. Aga kui kassapidaja, kellele pole ette nähtud soojemat jakki või fliisi, tunneb pidevalt välisuksest tulevat jahedat õhku, siis haarab ta kapist oma isikliku salli või jope järele ning ettevõtte bränditud rõivad pole enam nähtavad. Samas saab tööandja tagada ka kassapidajatele vestid, fliisid ja joped külmemaks perioodiks. Taaskord aitab see, kui suhelda inimestega ning kaardistada mured, mida tööriided saavad lahendada,“ andis Lindströmi esindaja nõu.

Töörõivaste puhtus on nii turvalisuse ja hügieeni kui ka esteetika küsimus. „Ükski klient ei taha suhelda kaupluses töötajaga, kelle särk on plekiline või kes lõhnab higi järele. Kuid kui tööandja on taganud töötajale nädala peale kaks töörõivakomplekti, siis mis valikud töötajal üldse on? Meie soovitame lähtuda põhimõttest, et naha vastas olevaid riideid peaks vahetama vähemalt kahe päeva tagant, soovitavalt isegi iga päev. Pealisrõivad võivad taluda kandmist ka terve nädala. Samas alati peaks olema saadaval üks lisakomplekt juhuks, kui midagi juhtub – riietele tekib plekk, see läheb katki,“ selgitas Lindströmi esindaja.

Tema sõnul on Lindströmi töörõivad varustatud hooldustsükli jälgimiseks kiibiga ning see aitab ühtlustada ettevõtte töötajate arusaamu hügieenist. „Kui tööandja on ette näinud, et töötaja vahetab riideid ülepäeviti, aga pessu jõuab ettenähtust vähem komplekte, siis märkab ettevõte seda anomaaliat meie e-teeninduskeskkonnas. Ta saab vajadusel töötajale rõivaste kandmise korda uuesti selgitada,“ tutvustas Anastasija Mostepanova digitekstiili võimalusi.

Töörõivaste pakkumine töötajatele nõuab ka nende hoolduse rutiinide paikapanekut. Ettevõtted, kes tööriideid Lindströmilt rendivad, saavad teenuse raames ka rõivaste pesu ja hoolduse.

„Meie autojuhid koguvad kantud riided ettevõtetelt kokku, toimetavad need pesumajja, kus need pestakse, teostatakse kvaliteedikontroll, et kõik vastaks kokkulepitud standarditele, teostatakse vajalikud parandused ning toimetatakse tagasi klientidele. Kõik tööriietega tehtud toimingud kantakse e-teeninduskeskkonda, kust on võimalik jälgida, kas riided on korralikult ringluses ja millises hooldusetapis need parasjagu on. Tänu sellele ei eksisteeri enam sellist probleemi nagu tööriiete ärakadumine,“ rõõmustas Mostepanova.

Ettevõtetes, kus aga teenuseosutajat ei ole, on asi tema sõnul keerulisem. On neid, kellel on leping mõne pesumajaga või kes pesevad tööriideid ise. Aga paraku on väga palju ka selliseid ettevõtteid, kes eeldavad, et töötajad hooldavad ise oma tööriideid.

„See lahendus on mitmes mõttes problemaatiline. Esiteks ei saa eeldada töötajalt, et ta oskab riideid korrektselt pesta – valib õige temperatuuri, kasutab õigeid pesuaineid. Samuti ei saa temalt nõuda oskust tööriideid parandada. Veel vähem vastutust selle eest, kui tööriided on ebaõige hoolduse tõttu rikutud. Ka tööinspektsioon on toonud välja, et tööandja võib küll teha töötajaga kokkuleppe, mille kohaselt töötaja peseb riideid kodus. Samas peab sellisel juhul leppima kokku ka õiglases hüvitises, mis katab töörõivaste hooldusega kaasneva vee-, elektri- ja pesuaine kulu,“ selgitas ta.