Katre Kõvask: toit on hingega äri

Premia Foodsi tegevjuht Katre Kõvask peab jäätiseäri inspireerivaks valdkonnaks, kuna konkurents on tihe ning toimub pidev innovatsioon ja ­uute maitsete otsimine, mis ei luba mugavaks muutuda, kirjutab 25. augusti Juhtimise kuukiri.

Kas mäletate esimest omateenitud raha? Muidugi mäletan. Lapsest peale olin ma veendunud, et minust saab arst. Kõik tulevikuplaanid olid kuni keskkooli lõpuni selle ametiga seotud - kuna mu ema on südamearst, olin temaga palju tööl kaasas ja mulle meeldis inimeste aitamise mõte.

Kui Eesti vabaks sai, tekkisid uued põnevad alad. Tegin tugeval tasemel sporti ja minu treeningkaaslane läks õppima juurat ning kutsus ka mind kaasa. Kuna mind huvitas ­uurimine ja kuritegude lahendamine ning koolis oli keemia ja füüsika nõrk, tekkis mul kahtlus, kas saan arstiks õppimisega hakkama. Nii otsustasin minna hoopis juurat õppima. Eksamil jäi aga üks punkt sissesaamisest puudu ja olen selle üle väga rõõmus, sest juura poleks minu jaoks õige valdkond olnud.

Kuna suvi ja järgmine aasta olid vabad, läksin reklaamiagendiks tollasesse Tartu reklaamiagentuuri, kus minu ülesandeks oli müüa reklaami Tartu linna kaartidele. Sisuliselt oli see ukselt uksele käimine ja augu pähe rääkimine, et see on ettevõtete jaoks parim võimalus firmat tutvustada. Tol ajal ei olnud kohalikul firmal peale ajalehes reklaamimise palju väljundeid, telereklaam oli kallis. Nii et esimene raha tuli sealt. Olen sellise kogemuse eest täulik, sest täna suure ettevõtte juhtkonna liikmena aitab isiklik kogemus müügimeest, kellest võib sõltuda rohkem kui arvata oskad, paremini mõista. Kokkuvõttes hakkas mulle reklaamimaailm meeldima ja ma läksin järgmisel aastal hoopis majandust õppima.

Ukselt uksele müük ei hirmutanud Teid ära? Julgust ja enesekindlust andis ilmselt spordiga tegelemine - olin kergejõustikuga Eesti noortekoondise tasemel. Treenimist, punnitamist ja hambad ristis enese tõestamist oli palju, see oli see, mis vundamendi andis, nii et hirmu ma kordagi ei tundud ja kusagilt lihtsalt ära ka ei läinud.

Poolteist kuud peale seda, kui ma linnapeal esimese tiiru tegin, pakuti mulle firmas meediaplaneerija kohta, nii et ilmselt midagi minus nähti ja nii ta läks, pisik jäi külge.

Sport aitab ka edukusele tööl kaasa? Spordil oli suur roll, kes sporti on tõsisemalt teinud, teab, et raske tööta ei tule midagi. Võid olla väga andekas, aga lisaks tuleb palju tööd teha. Mida vähem on andekust, seda rohkem tuleb tööd teha ja vaeva näha.

Ka mu vanemad olid tööle pühendumise ja kange iseloomuga mulle eeskujuks.

Kuidas ülikooliõppega rahule jäite? Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas oli 1994. aastal nõukogudeaegsest õpetusest saanud kapitalistlik. Oli mitmeid õppejõude, kes jätsid kustumatu mulje, lemmikuks oli professor Urmas Varblane, kes rääkis, kuidas välismajanduses asjad käivad. Need olid lausa silmiavavad loengud.

Turunduse õppega oli veidi teisiti. Praktiseerivaid inimesi oli vähe ja tarkust tuli ammutada raamatutest. Kuna ma töötasin reklaamivaldkonnas edasi, oli praktikat palju ja sain raamatutarkusele tasakaaluks mõtteid ja ideid juurde.           

Mida soovitate noortel edasiõppimisel eriala valimisel silmas pidada? Enamik ei tea peale keskkooli lõppu, mida teha tahetakse või mis valitav valdkond endaga tegelikult kaasa toob. Kui peale kooli pole selget arusaamist, mida teha ja on vähegi võimalust, võiks minna maailmas ringi vaatama. Kui aga on teadmine, mida ahetakse, soovitan kutset kuulata ja anda endast maksimum, et erialal tippu jõuda. 

Mis sai peale ülikooli? Töötasin veel kaks aastat reklaamivaldkonnas, kuni kohtusin Kuldar Leisiga, kes otsis Ösel Foodsi turundusjuhti. Peale esimest tööintervjuud olin suhteliselt kindel, et tööle ei lähe.

Ösel Foods oli ostnud mahlaliini ning pooleteise aastaga taheti saada turu liidriks, kuigi polnud brändi ega teadmist, kuidas eesmärgini jõuda. See tundus utoopilisena - turg oli konkurentsitihe, liidrit polnud, toimusid hinnasõjad. Sellises olukorras turuliidriks saamine tähendas üle 20% turuosa, mis tundus natuke liiga suur eesmärk, hoolimata sellest, et olin kõrge latiga harjunud. 

Aga tööle ma sinna läksin, Aura sai välja töötatud ja ka turuliidriks tehtud. See oli mu elu üks kõige arendavamatest etappidest, pidin lühikese ajaga õppima juurde palju toiduainetööstusest ja turundusest tervikuna.

Toiduainetööstus on Teile senimaani kõige südamelähedasem valdkond? Toit on hingega äri. Kui oled sellele sõrme andnud, siis leida samaväärset valdkonda, kus oleks võimalik peale väikest õpetust toode ise valmis teha, on raske. Lisaks saab maitstes kohe aru, kas meeldib või mitte, pole udust arvamust. Eriti jäätiseäris. Kui ütled inimestele “jäätis”, siis keegi ei muutu kurvaks, vaid kõik naeratavad, eriti suvel. Võimalus inimestele rõõmu teha motiveerib katsetama ning turule tooma järjest paremaid tooteid.

Nii et teistest valdkondadest ettevõtetel ei tasu Teile ettepanekuid teha? Ma ei ütle, et toit on ainus asi maailmas, aga määrab see, kas asi tekitab pühendumist ja vaimustust või mitte. Kui näed inimest ostmas ja kiitmas toodet, millega oled väga kaua vaeva näinud, siis see on suurim tasu. 

Nimetan seda knopkaefektiks. Peab olema miski, mis ei lase laisaks muutuda ning loorberitele puhkama jääda ning toiduvaldkond on just selline, kus konkurents on äärmiselt tihe. Kui võtta jäätiseäri, siis see, kui kiiresti maitsed vahetuvad ja kui palju panustatakse innovatsiooni, on muljetäratav. Minnes Lääne-Euroopasse ei näe kusagil jäätiseletis sellist sagimist nagu meil ega ka nii palju erinevaid tooteid. Soomeski on suures marketis võimalik osta multipakki ja perejäätist, aga üksikut eriti rammusat vanillikoonust või teist seda tüüpi jäätist pole, seda tuleb püüda tänavalt kioskist. Nii et meil valitseb klassikaline kapitalismi mudel, konkurents on äärmiselt tihe ja ostja hääletab oma käega, mille võtab ja mille jätab. Maitse-eelistuste äraarvamine on igapäevane töö, mis kannustab. Kui elu läheb liiga mugavaks, kaob ka inspiratsioon. 

Millised on tulevikutrendid? Kui võrrelda Baltikumi ja Euroopat, on äärmiselt erinevad maitse-eelistused ja ka arusaamad, milline õige jäätis olema peab. Kui Euroopas oli valitsevaks soja trend, siis Baltikumi see ei jõudnudki jäätise osas. Täna ei leia Lääne-Euroopa ega Rootsi jäätiseletist puhast vanillijäätist, vaid seal on külmutatud desserdid, ehk  jäätised, mille sees on erinevaid pudinaid ja mis on kaetud paksu glasuuriga. Meil valitakse reeglina kõige puhtam maitse, milleks on vanillijäätis vahvliga või vahvlita, järgmisel kohal šokolaad, kolmas-neljas karamell ja maasikas. Siis on tükk tühja maad, misjärel tulevad järgmised maitsed.

Kui vaadata Venemaad, siis seal on esikohal brüleekreem, siis tükk tühja maad ja siis tulevad vaniljed, šokolaadid ja muud tavapärased maitsed. Regiooniti on see väga erinev ja öelda, milline on Baltikumi jaoks õige tee, on keeruline, sest riigiti on erinevused suured ja peab täpselt tunnetama, mis on trendikas ja mida teha pole mõtet.        

Vanill, šokolaad, karamell ja maasikas on alustalad, mis jäävad, aga võitlus käib selle nimel, et pakkuda tarbijale midagi ägedat, mis jõuaks samale tasemele mis esimesed kolm-neli. Igal suvel tullakse Eestis välja seitsme kuni kümne uue tootega, millest ellu jäävad pooled. Testimine ja katsetamine käib ja mõnikord tundub, et asi on letist juba ära võetud, enne kui tarbija on tähelegi pannud.

Ostja impulsiivsus sõltub suvest - kui on vihmane suvi, minnakse kindla peale välja, eelistatakse lemmikut. Kui on leitsak, valitakse ka midagi muud, sest lemmikut ollakse juba söönud.

Kas Te tarbite enamasti oma ettevõtte toodangut? Seda tuleb palju süüa jah ja söön hea meelega, värskest kalast kuni külmutatud lihapallideni on tegu kvaliteetsete toodetega. Kui poes olemas on, siis eelistan muidugi meie oma. Aga see ei tähenda, et ma konkurentidest midagi ei teaks, vastupidi. Konkurentide tooteid degusteerime usinalt ja vaatame, mida nemad teevad paremini. Õige tee on see, et tuleb teha selliseid tooteid, mille puhul ei teki isegi küsimust, kas osta enda toodet või mitte.

Mis Teid töös motiveerib? Esiteks kindlasti kolleegid. Oleme meeskonnaga tulest ja veest ning majanduskriisist läbi käinud ning võin nende peale täiesti kindel olla. Teiseks meeldib ja motiveerib meie tänane mastaap, tegutseme kuues riigis ja ettevõttes on tööl 750 inimest. Suhtleme paljudes kohalikes keeltes. Rahvusvahelisus ja meie kolm ärisegmenti, mis töötavad eri viisil ja annavad erinevaid väljakutseid, annab ainest, et pühenduda ja tõestada, et saab paremini.     

Milline juht Te olete? Tahan olla õiglane, tasakaalukas ja pühendunud. Tahan, et meil töötavad inimesed saaksid aru ja tunneksid, et nad töötavad maailma parimas ettevõttes. Iga juhi ülesanne on luua ettevõttes olukord, et inimesed tahavad tööl käia ja olla osa ettevõttest.

Tahate eeskujuks olla? Juhi roll on olla see, kes kutsub kaasa ja innustab ning kui midagi on tegemata, siis ka pahandab, aga mitte inimest häbiposti pannes, vaid kogemusest õppides.

Juhiks olemine on juhi jaoks pidev õppimisprotsess. Õpid oma kolleegidelt ja majast väljastpoolt.

Kas juhiks sünnitakse või peavad teatud omadused olema kaasasündinud? Tõmban jällegi spordiga paralleeli - kindlasti on teatud isikuomadused vajalikud, aga peab olema ka kogemust ja arusaamist, mis on inimeste juhtimine. Oma ego tuleb maha suruda, emotsioonid kontrolli all hoida ja keskenduda ainult sellele, mida on vaja saavutada. Mida vähem on selle juures emotsioonide laineid, seda parem. Äri on ratsionaalne ja selleks pole ruumi, et tunded või emotsioonid eesmärki hägustaksid.

Nii et teatud isikuomadused on vajalikud, aga väga suur roll on tahtmisel areneda ja õppida.    

Mis Teid noore juhina juhi ametis kõige rohkem üllatas? Noorena on keeruline inimestele, kes mõtlevad teisiti, kui sa ise mõtled, ülesandeid jagada, neid juhendada ja kontrollida. Alguses võtavad asjad seetõttu rohkem aega, üldistuvõime tuleb ajaga - aktsepteerid, et inimestel on erinevad arusaamad ja oskad pusle nii kokku panna, et tuleks parim võimalik tulemus. Inimeste juhtimise kunsti juures ongi kunstiks just see, et võttes arvesse meeskonnaliikmete tugevaid külgi, paned meeskonna nii funktsioneerima, et tugevused saaksid maksimeeritud.     

Milline kogemus on Teid juhina enim mõjutanud? Esimene suurem arenguetapp oli Ösel Foodsi aeg. Sinna jäi ka esimene osanikuks olemise kogemus lisaks tegevjuhtimisele. Hiljem ettevõtte müük suurele korporatsioonile, mis oli samaoodi väga huvitav aeg, olin hingega nende brändide juures väga kinni ja emotsionaalselt oli raske aeg. Mida siiski enda arvates osavalt kolleegide eest varjasin. See oli huvitav etapp.

Järgmiseks faasiks oli see, kui tegime Põlvasse valmistoidu vabriku nimega Nordic Foods ja kaubamärgiga Maakera. Tänapäeva mõistes oli tegu start-up’iga: tegime tehase nullist peale alates organisatsioonist kuni tootmiseni. See oli hindamatu kogemus, tänu millele olen Premias vähem vigu teinud.

Ja alates 2006. aastast Premia - ettevõtte, mis oli teinud tükk aega kahjumit - arendamine. Eesti osa juhtimisest on saanud rahvusvahelise börsiettevõtte juhtimine, nii et aeg on läinud väga kiiresti ja pakkunud palju erinevaid väljakutseid.   

Kes on Teile juhina eeskujuks? Kuldar Leis ja Olari Taal. Tuleb silmad lahti hoida ja jälgida ka seda, kes on üleüldse äris ja toiduvaldkonnas püünel ning millised on erinevad viisid inimeste juhtimiseks, organisatsiooni arendamiseks ja innovatsiooniks.

Iidolit, kellest ainult juhindun ja kelle mõtteid kullaks pean, ei ole, aga eks kõik on õppinud Richard Bransonilt, Steve Jobsilt ning Jack Welchilt. Mõned inimeste juhtimist puudutavad tõed on universaalsed ja liidritelt on palju õppida.

Millised isikuomadused Teid juhina kõige paremini aitavad, mida tahate veel parandada? Hetki, mil keegi helistab sulle probleemiga, on palju rohkem kui neid, kui keegi helistab sulle rõõmusõnumiga. Stressiga toimetulekuoskus ja probleemide lahendamine positiivset nooti hoides on see, mida peaks tagataskus varuga kaasas olema.

Vajalik on ka tasakaalukus ja mitme valdkonna probleemidega tegelemise võime – kuus riiki kolme erineva ärisegmendiga tähendab küsimusi kalakasvatusest kuni jäätisepakendini välja.

Ka huumor tuleb kasuks, elu ei saa liiga tõsiselt võtta ja peab suutma ka iseenda üle naerda, kui midagi on viltu läinud.

Tipus on üksildane, kes juhti kiidab? Kiitust tuleb otsida õigest kohast. Minu jaoks on suurim kiitus, kui ma näen inimest kiitmas toodet, millesse ma olen ka ise palju panustanud. See on suurim tänu.

Teiseks on minu jaoks väga väärtuslik see, mida räägivad kolleegid. Ütleme ausalt välja nii hea kui ka selle, mis läheb viltu.

Isiksusena on alati arenguruumi ja juhina samamoodi.  

Kas on midagi, mida küsite alati värbamisintervjuul tööle kandideerijalt? Sellest, kas inimene sobib organisatsiooni või mitte, saab põhimõtteliselt aru kohe, kui ta ukse peal tere ütleb. Kui tunne on algusest peale vale, siis intervjuu kaua ei kesta.

Kui on selge, et inimene sobib, siis läheb kauem aega. Esitatavaid küsimusi on seinast seina ning nende eesmärk on aru saada inimese eluhoiakutest ja väärtustest ning põhimõtetest. Vajalik kvalifikatsioon on pilet intervjuule, aga edasi otsime sarnast maailmavaadet ja hingamist. Küsimusi stressiolukorra tekitamiseks ja inimese sisemuses urgitsemiseks on meil mitmeid.

Te usaldate sisetunnet? Jah. On juhte, kes panevad rohkem rõhku professionaalsele poolele ja valivad selle järgi ning nende organisatsioon on ühte nägu.

Meie oma on teist nägu. Ma ei alahinda oskusi, aga inimene peab lisaks sobituma meie meeskonda.