Veokastide standard, kas tiigrihüpe logistikasektoris või taarasõda

Läbi veopakendi standardiseerimise on võitjaks kõik osapooled – tarbija, tootja ja ka kaupmees. Kuid kõige suurimaks võitjaks on aga meie keskkond.

Aina rohkem räägitakse keskkonna teemal, ka vastutustundlikust ettevõtlusest, kus ettevõtted on võtnud ohjad enda kätte, et osaleda aktiivselt ühiskondlike probleemide lahendamisel.

Väga tihti kuuleme, kui mõni ettevõte teatab, et ehitas keskkonnasõbraliku kesklao, kus kasutatakse kokkuhoidlike lahendusi, LED-valgustust ja päikesepaneele. Kuuleme suurtest transpordiettevõtetest, kes uuendavad bussiparki aina keskkonnasõbralikemate sõidukitega või ka laevafirmadest, kes lähevad üle loodust säästvamatele kütuseliikidele. Räägime elektriautodest, ökonoomsetest postikulleritest. Me oleme ka ise eestlastena keskkonnateemal tihti väga ärksad, soovides hoida oma loodust, metsi ja veekogude puhtust. Me oleme rahvas, kes alustas ülemaailmsed koristustalgud. Miks peaks kõige selle taustal kaubandus meeletut prügistamist jätkama?

Pole saladus, et kaubanduses toodetakse palju prügi, kantakse palju toitu maha ja selle kõige peale näidatakse näpuga, küsides miks neid ressursse kuidagi ratsionaalsemalt ära ei kasutata. Lahendused on olemas, nende väljatöötamisega on pikalt tegeldud. Oleme otsinud aktiivselt võimalusi, kuidas tarneahelas kokku hoida läbitud kilomeetreid, vähendada veopakendi prügi ja seeläbi oluliselt vähendada toidu raiskamist.

Me oleme sellega juba algust teinud, kasvatades kliente ümber vähendama kilekottide kasutamist. Selverites on puu- ja köögiviljaosakonnas saadaval lisaks tavalistele ka biolagunevad kilekotid. Aina enam viiakse kauplusest oma toit välja kandekotis või paberkotis.

Kuid palju suuremad kogused prügi tekivad klientide silme eest peidetud osas – ladudes ja logistikategevustes.

Selle tulemusena hoiaksime kuludelt tarneahelas kokku ligi 30%. Mida tähendab see keskkonnale? Eestis on üle 500 kaupluse. Et kõik toidukaubad jõuaks üle Eesti, peavad veoautod läbima ühes aastas 50 miljonit kilomeetrit. See on meeletu koormus meie maanteedele. Läbi standardiseerimise suudaksime kokku hoida neist läbitud kilomeetritest tervelt kolmandiku ehk 13 miljonit. See omakorda tähendab kütuse kokkuhoius kuni 2 miljonit liitrit. Me säästaksime sellega vähem maanteesid ja tekitaksime vähem vajadust potentsiaalsete teetööde järele.

Veopakendi standardiseerimisega ehk korduvkasutatava veokastile üleminekuga väheneb oluliselt prügi tekkimine.

Primaarpakend moodustab 50% meie olmeprügist ning teine 50% moodustab rühmapakend ja veopakend. Veopakendi saame me prügi hulgast väga lihtsasti ära võtta – muutes selle korduvkasutatavaks. Sellega suudaksime kogu olmeprügist väga suure mahu prügi kaotada. See on uus Skype rohelises mõtlemises.

Alles hiljuti Toidumessi raames toimunud koostööseminarile kutsuti ka Selverit sel teemal avalikult rääkima. Me läksime teadmisega, et anname ülevaate projekti kasulikkusest ja mõjust keskkonnale. Kahjuks oli Toidumessi koostööseminari häälestus kreeni lobbygruppide poole. Tootjate taga seisis toiduliit, kelle väited olid pehmelt öeldes loosunglikud ja läbi mõtlemata.

Standardiseeritud taarale üleminekuga tehti algust juba 2007. aastal. Toona küll katse ebaõnnestus, kuid uuesti tuldi samas küsimuses kokku 2010. aastal, millele järgnes paari aasta pikkune töörühmade kohtumine, seminaride korraldamine üle Baltikumi.

2012. aastal lepitakse kokku universaalses veopakendi lahenduses ehk B-kasti standardis. Viimatises töörühmas oli lisaks tootjatele ja kaupmeestele esindatud ka Eesti toiduainetetööstuse liit.

Tänavu aprillis teatas Selver oma koostööpartneritele, et läheb üle B-kasti standardile. Otsuse langetasime toiduliidu soovitusel ja heakskiidul, sest Selver soovib olla kasulik partner ja seda läbi positiivse ja avatud suhtlemise.

Viimati veel 2015. ja 2016. aastatel püüdis toiduliit taara standardiseerimise olulisust päevakorda tõsta, kuid selle leige vastuvõtu tõttu kadus teema kiiresti laualt.

Kuni tänavu kevadeni, mil Selver teema taas päevakorda tõstis.

Nagu öeldud, B-kastile üleminekul on suurimaks võitjaks meie keskkond, sest teedel liiguks korduvkasutatavate veokastide korral vähem veokeid ja läbi selle väheneb fossiilse kütuse põletamine. Täna tarnitakse Eesti jaekaubandusse jõudvat kaupa kuni 130 eritaaraliigis. Meie eesmärk on ennekõike vähendada eriliigiliste taarakastide hulka.

Tänavu jaanuaris tuli standardiseerimise teema Selveris päevakorda pärast seda, kui olime kaardistanud kogu tarneahela. Saatsime koostööpartneritele (piima- ja lihatöösturitele) teate, et lähme üle B-karti standardile järk-järgult alates 1. juunist 2018. Seejuures võis tekkida õigustatud küsimus: miks Selver just B-tüüpi kastistandardi valis. Põhjus on lihtne: see kiideti heaks 2012. aastal ECR Baltimaade töörühmas, kus osalesid Leedu, Läti ja Eesti tootjad ning jaeketid.

Räägitud on sellest, et standardile üleminekuga tekiks monopol ühe kastitootja näol. See pole tõsi, kuna B-kasti standard ei ületaks turul üle 15 protsenti turumahu osa, mistõttu ei ole tegemist monopoliga. Samuti on alati võimalik turule tulla uuel tootjal, kes sama teenust pakkuma hakkaks.

Räägime ka suurtest investeeringutest ja kõrgematest kuludest tootjatele. Kui tootjad hoiavad standardiseerimise järel tarneahelas kokku 30 protsenti, ei pea pidama taaraladu ega selle puhastamiseks vajalikke pesuliine, saavad kasutada vähem tööjõudu ega pea mööda kauplusi taga ajama oma taarakaste – see kõik vastupidiselt lihtsustab tööprotsesse.

Tõsi – ühekordne investeering on tarvilik. Tootjad peavad taarakastide standardiseerimisel arvestama sellega, et tootmisliinid vajavad ümberhäälestamist. Kindlasti ei räägi me investeeringutest, mis ulatuksid miljonitesse eurodesse.

Toidumessi aruteluringis ütles Selver, et jaeketid tunnevad igapäevast survet tootjate poolt, et tellida ja tarnida tuleks vaid täis kastiga. Me juhtisime tähelepanu, et eriformaatides kauplused ei ole võimelised kõik täiskaste enne parim enne lõppu ära müüma (Valga Selver vs Järve Selver). Me ütlesime aruteluringis, et kui toote mahakandmise kulud ületavad toote tulubaasi, siis tuleb korrigeerida sortimendi.

Seega ei ole Selver kunagi öelnud, et B-kasti mitte kasutavate tootjate tooted arvatakse sortimendist välja. Tulubaasipõhist sortimendi korrigeerimist teevad kõik jaeketid juba täna, sest kallist riiulipinda ei ole keegi nõus hoidma kahjumit tootvale tootele.

Meie selgitusest noppis toiduliidu juht välja aga endale meeldivama: Selver viskab tooted sortimendist välja, kui tootja ei liitu b-kasti standardiga. Kindlasti pole see tõsi.

Selver tahab standardiga vaadata tulevikku. Osapooli, kes üleminekul võidavad, on rohkem kui üks. Tegelikult võidavad kõik – nii kaupmehed, tootjad kui ka tarbija. Tarbija võidab sellest, kuna nii rikneb vähem veopakendi purunemise tõttu toitu ning tekib oluliselt vähem prügi. Korduvkasutatavad kastid sobituvad üksteisega kokku.

Tänaseks on enamik Eesti ettevõtteid aru saanud, et standard on hea ning lihtsustab omavahelist koostööd, hoiab meie töökeskkonnad puhtamana ja tagab kokkuhoiu. Tegemist on vältimatu üleminekuga, kui soovime Eestis prügi vähendada ja kaubanduses vähem koguseid riknenud toitu minema visata.