3 trendi kaasaegsest töökultuuris

X-põlvkonna mentaliteet on olnud pikalt „tee tööd, siis tuleb ka armastus“. Z-põlvkonnale see eest kindlustundest, palgast ja tavapärasest motivatsioonipaketist enam ei piisa. Nad tahavad midagi enamat ja nende mõtteviis sunnib tööandjaid muutma oma senist töökultuuri. Koolituskonverentsil rääkis Tiina Saar-Veelmaa kolmest uuest trendist kaasaegses töökultuuris.

Taanlaste jaoks seisneb hygge hubase atmosfääri loomises ja inimeste heaolu parandamises. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et see tähendab lademetes lõhnaküünlaid või silmapaistvat disaini, siis tegelikult on hakatud mõistma, et sellel on tööelus märkimisväärne roll. Tänaseks on tehtud hulgaliselt uuringuid, mis tõestavad, et ruumil otsene mõju meie ajutegevusele ja pühendumisele. Kuigi mõned ettevõtted investeerivad kontori disaini suuri summasid, siis tegelikult ei pea hygge loomine olema kulukas.

Tiina rääkis ühest väikesest ettevõttest Tartus, kus tehti töökeskkonnas muudatusi minimaalsete kuludega. Nad soetasid taaskasutusest oma kohvinurka vinge värvilise diivani, ägeda lambi ja mõnusa hubase vaiba. Lisaks võtsid nad varjupaigast endale kontorikassi, kelle nimeks sai Admin. Need olid väikesed muudatused, millel oli töötajatele suur mõju. See näitab, et asi ei ole sugugi mitte rahas, vaid mõtteviisis.

Jaapanlaste arvates on igaühel siin maailmas oma ikigai – elu eesmärk ja põhjus elada. Ikigai on midagi, mis annab rahulolu, õnnetunde ja sisu meie tegemistele. Inimestel on väga palju erinevaid oskuseid, tõenäoliselt saame kõik hakkama nõude pesemise või puue ladumisega, aga see ei tähenda, et nende tegemine meile meeldib või meie jaoks mingit suuremat eesmärki omab. Millegi oskamise kõrvalt on sama oluline seda tegevust ka nautida.

Ikigai on kandunud edasi tänapäeva töökultuuri, sest töötajad tahavad tunda, et nende töö on oluline, läheb teistele korda ja nad muudavad sellega mingilgi moel maailma paremaks. Oma ikigai’d otsivad inimesed tõenäoliselt läbi elu, kuid tööandja võiks tööülesannetega neid otsinguid toetada.

Esmapilgul võib tunduda uskumatu, et mitmed Rootsi ettevõtted on töölepingusse sisse kirjutanud igale töötajale kaks kohustuslikku kohvipausi päevas. Isegi kõige kiiremal päeval tuleb leida see hetk ja teha kohvipaus. Vähe sellest, kohvipausiga käib kaasas ka reegel, et samal ajal ei tohi töö asjadest rääkida. Tõenäoliselt saaksime eestlastena hakkama kohvipausidega, aga tööst mitterääkimisega… kaheldav.

Aga miks rootslased nii tegid? Sellel on tegelikult väga loogiline seletus. Nad avastasid, et kohvipausidel on väga suur mõju nii töösuhetele kui -kultuurile. Nende käigus õppisid kolleegid teineteist tundma ja paremini mõistma. Tänu nendele suhetele ei olnud vaja teha enam mahukaid meeskonna ehitamise ja koostöö koolitusi, sest koostöö ja teineteise mõistmine olid saanud töökultuuri osaks.