Kontrolli, kas Sa põed äkki petturi kompleksi?

70ndatel hakati esimest korda rääkima nähtusest, mida nimetatakse petturi kompleksiks. Üliõpilaste seas läbi viidud uuringu käigus selgus, et osa heade tulemustega õpilastest kippus oma elus mistahes saavutusi vähendama ning omistasid oma edu ja head tulemused pigem õnnelikule juhusele, kui isiklikule pingutusele. Need üliõpilased tundsid, et nad ei ole piisavalt pingutanud, et ma tulemusi väärt olla ja kartsid, et teised näevad seda peagi läbi.

„Petturi kompleks on otseselt seotud enesehinnanguga, ülikõrge saavutusvajadusega ja mingis mõttes suisa ebaterve perfektsionismiga,“ ütleb Mare Pork. „Selle all kannatavad inimesed tunnevad, et nad ei vääri seda edu, mis teised neile on omistanud ja arvavad, et neil ei ole tegelikult nii palju oskusi, kui teistele võib tunduda. Isegi siis, kui nad saavad hästi tehtud töö eest tunnustust, ei usu nad, et tegelikult ka tööd hästi tegid ning ei oska tunnustust kuidagi vastu võtta.“

Pork selgitab, et seda tüüpi inimesed kardavad, et neid nähakse palju targema ja edukamana, kui nad tegelikult on. Petturi kompleksiga käib kaasas pidev muretsemine, et teadmised ei ole selliste tulemuste saavutamiseks piisavad, mistõttu peetakse saavutusi pigem õnnelikuks juhuseks.

„Üks osa hirmust on see, et sind paljastatakse ja kõik saavad teada, et sa ei olegi nii tark, kui tundub. Kui me vaatame sotsiaalse ärevuse tunnuseid ja häbitunnet, mis selle taga on, siis ka petturi kompleks on otsapidi sotsiaalse ärevusega seotud.“ Ta lisab, et kardetakse öelda midagi, mis on väga häbiväärne ja võib jätta teistele rumala mulje. „See tuleneb meie kasvatusest ja normile mittevastava käitumise eest karistamisest. Kui me ei käitunud lapsepõlves nii nagu oli normidele kohane, siis häbistati meid tihti selle eest. Mõned muidugi muutuvad hoopis sootuks häbituks, et selle häbiga toime tulla, aga see on juba teine teema.“

„Kui küsida, miks petturi kompleks tekkida võib, siis siin on tegemist põhjuste paljususega nagu ikka inimeste puhul. Kui inimene on väga korralik ja kõrge moraaliga, siis võib juhtuda see, et ta näeb ka teisi, kes on tublid ja pingutavad samamoodi, aga neil ei lähe nii hästi kui temal. Sellistes inimestes võib hakata edu tekitama süütunnet. Neile hakkab nende endi edu kahtlane tunduma ja lõpuks tunnevad nad end nii süüdi, et kaaluvad, kas peaksid võib-olla midagi muud tegema, sest teistega võrdne olla oleks mugavam.“

Teise põhjusena toob Mare Pork välja meie paljude hädade põhjustaja – trauma. „Kui lapsele on juba maast madalast öeldud, et sinust ei tule mitte midagi, kui sa piisavalt ei pinguta või et sinust ei saa tulevikus asja, siis võib see jätta trauma-elamuse. See laps võib koguaeg pingutada, aga tema sees on samas sisendatud uskumus, et nii kui nii ta läbi ei löö ja temast asja ei saa. Ta ei usu enam edu. Isegi kui talle riputatakse medalid kaela ja ta pannakse pjedestaalile, siis ta ei tunne ikka, et see on märkimisväärne saavutus.“ Kolmandana mängib suurt rolli meie kultuur,

„Meil on väga levinud selline ütlus, mis on ühtlasi ka kõrge saavutusvajaduse ideaalne väljendus – ALATI SAAB PAREMINI. Inimene, kellele nii öeldakse, võib kuulda ka peidetud negatiivset hinnangut, et sa pole teinud piisavalt, pinguta rohkem, sest tegelikult saab paremini,“ räägib Pork. Sageli öeldakse seda automaatselt mõtlemata sellele, et vähendame nii teise inimese saavutuse tähtsust. Mare leiab, et enne kui tahaksime kellelegi öelda, et ta oli tubli, aga alati saab paremini, peaksime hoolega mõtlema, millist mõju see inimese tulemustele avaldab ja kas see üldse on vajalik hinnang, äkki ta siiski andis endast kõik ja paremini sel hetkel ei oleks saanud.

Psühholoog Mare Pork tõdeb, et on kohanud mitmeid edukaid inimesi, kes nii mõnigi kord kahtlevad, kas nad ikka on oma edu ja staatust väärt. „Esimene samm sellistele inimestele on üks tore lohutus – sa ei ole oma murega üksi. Petturi kompleks all kannatavaid inimesi on palju. Teine samm on õppida teadlikult rõõmustama. Kui sul läheb hästi, siis julge rõõmustada ja ära tühista seda rõõmu mõttega, et oleks saanud ka paremini. Sellel hetkel oli see sinu parim ja sul on õigus olla selle üle väga rõõmus.“ Kuigi eestlane ei ole suur kiitja, ütleb Pork, et lisaks enda tulemuste tähistamisele võiks kiita heade tulemuste eest ka kolleege, see ei tekita head tunnet mitte ainult kolleegis, vaid ka kiitjas endas, sest rõõmustamine, mis tahes olukorra üle, pakub meile naudingut.

• Mulle tundub, et ma ei vääri seda edu, mida olen saavutanud.

• Isegi kui inimesed kiidavad mu oskusi, siis tunnen ikkagi, et ma ei ole teinud nii palju, kui nad arvavad.

• Ma võin saada tunnustust oma töö eest, aga ma ei tunne, et ma olen selle ära teeninud. Ma kardan, et inimesed saavad varsti aru, et ma ei ole nii tark, kui ma peaksin olema.

• Enamik mu saavutusi on minu arust õnnelik juhus.

• Mul on raske vastu võtta komplimente.

• Mul on kalduvus oma saavutusi vähendada, sest ma ei arva, et need on nii suurepärased nagu teistele tundub.