Toidukaubad lükkavad kodupakiautomaatide arengule hoo sisse

Selveri juhatuse liige Kristi Lomp tunnistas mõned nädalad tagasi Äripäeva raadiole, et nende e-poe projekt annab juba ühe supermarketi käibe ning oleks võimeline andma veelgi enam, kui vaid komplekteerimisvõimsust jaguks. Seda napib vaatamata sellele, et alles mullu novembris avas Selver Baltimaade suurima komplekteerimiskeskuse.

Sestap plaanib Selver avada järgmisel aastal taas uue komplekteerimiskeskuse ning Lomp on kindel, et pärast seda saab e-pood suurima käibega üksuseks Selveris.

Läinud aasta oktoobris alustas Eestis tegutsemist ka e-Maximast välja kasvanud ja Maxima gruppi kuuluv Barbora e-ostu keskkond, mis on oma soodsate hindade ja mugava ostlemisvõimalusega populaarsust aina kasvatanud. Samuti on väga popiks muutunud Coopi ja Prisma e-ostukeskkonnad. Vaid Rimil on selle uuenduse elluviimine veel aega võtnud, ehkki neilgi olevat plaanid selle osas üsna selged. Üks on aga selge – inimestele meeldib aina vähem käia toidupoes ja aina rohkem inimesi eelistab tellida kaupa koju interneti vahendusel.

Cleveroni asutaja Arno Kütt tõdes, et temalegi meeldib võimalus pärast tööd otse koju sõita ning tipptunnil kassajärjekorras mitte aega veeta. Paraku kaasnes pärast esimesi katsetusi selle elumuutusega aga probleem: ta pidi kauba kättesaamiseks kas varem koju minema või sai ta selle kätte alles õhtul kell kaheksa, mil õhtusöögi tegemiseks oli juba lootusetult hilja ja nälg sundinud külmikust viimasedki jäägid ära manustama. Ehk esile kerkis süsteemi suurim puudus: kullerid ei saa olla pärast tööpäeva lõppu samal ajal kõikide tellijate kodudes.

Coop ja Selver üritavad probleemi lahendada spetsiaalsete toidukappidega, kust inimesed oma toidukraami igal sobival hetkel kätte saavad. Coopil on Tallinnas erinevates Neste ja Alexela tanklates avatud juba kuus toidukappi, Selveri esimene toidukapp pidi avatama Peetri Selveris juba eelmisel aastal, kuid mingil põhjusel pole seda praeguseni juhtunud. Prisma lubab kauba viia ka sobivasse pakiautomaati, mis ei pruugi aga kõikide kaupade puhul olla just parim valik. Seega on üsna selge, et parimaks lahenduseks on just toidule mõeldud termokapid, kust inimesed oma kauba sobival hetkel kätte saavad. Mida lähemal on see kodule, seda parem. Just see tõdemus pani aluse Cleveroni kodupakiautomaatide arengule.

Cleveroni teenusejuht Kaur Ojakivi tunnistab, et Eestis on täna paigaldatud Cleveron 201 tüüpi kodupakiautomaate juba üle 80. Peamiselt Tallinnas ja Harjumaal, kuid üle kümne automaadi on ka Viljandimaal, Tartus jm.

“Me näeme, et just toidukaubad on need, mis veavad selle turu käima. Poes me enam käia ei viitsi, kuna see on liiga ajamahukas ettevõtmine ja mugavaim lahendus ongi saada tellitud kaup kätte koduväravas asuvast automaadist. See on tulevik nii Eestis kui maailmas laiemalt,” on Ojakivi veendunud. Tema sõnul ongi toidukaupade tellimisel suurimaks probleemiks sobiliku ajaakna leidmine, et kullerilt kaup üle võtta. “Näiteks õhtul kell 18–20. See võib tähendada, et saame kauba kätte liiga hilja, teiseks peame panema end taas kaheks tunniks lukku. Me lubame, et oleme selles ajavahemikus kodus ja ootame kullerit. See ei anna aga olulist eelist sellele, et ise poest läbi käia. Kui toit hakkab kodusesse pakiautomaati jõudma, on loogiline, et ka kõik muud kaubad, mida e-poodidest on võimalik tellida, saab sinna suunata.”

Ojakivi sõnul on kodupakiautomaatide arengu algusfaas näidanud, et esimesed tellijad pole mitte niivõrd jõukamad, kuivõrd need inimesed, kes on varmalt valmis kõike uut katsetama. Nende positiivse kogemuse kaudu levib info nende sõpradele ja tuttavatele ja nii see ring aina laieneb. Otsest reklaami pole ettevõte kodupakiautomaatidele siiani teinud. “Mina ise elan näiteks Otepääl. Mulle keegi siia toitu koju ei too, küll aga toovad sinna värsket leiba-saia naaberkülas tegutsevad pagarid, kellelt me kaupa tellime. Teine väärtus on see, et tellime ka riideid, tehnikavidinaid jm välismaistest veebipoodidest. Alles hiljaaegu polnud Otepääl DPD automaati, ehk koduautomaat oligi ainus võimalus tellitud kaup kätte saada.”

Ojakivi sõnul on viimase aja trend toidukaupade puhul see, et luuakse oma enda logistikameeskonnad. “Kõik alustasid toidukaupade kojuveo teenuse pakkumist koostöös mõne kullerfirmaga, kuid õige pea saadi aru, et see ei toimi. Sellel on üsna loogiline seletus: kui me valime omale toidu poe, siis on selleks mingi kindel põhjus ja üheks peamiseks neist on meeldiv teenindus. Kui me viime toidupoe internetti, jääb vaid kaks kohta, kus klient saab konkreetse poe teeninduskogemuse osaliseks: üks on veebipood, kus me kunagi ühegi inimesega ei kohtu ning kuller, kes on ainus inimene, kes seda e-poodi personaalselt esindab. Kuna kulleritel on aga tööd aina rohkem ja rohkem, viibki see paratamatult selleni, et teeninduskogemus ei pruugi olla kaugeltki enam see, mida e-pood oma kliendile pakkuda tahaks. Prismale veel pakub DPD kullerteenust, teised on aga juba kõik oma meeskondadele üle läinud,” nentis Ojakivi.

Ühinemist pole niipea oodata Ühest küljest tundub see mõistagi mõttetu rapsimisena, kui igal kaubandusketil on oma kullerid, lisaks sebivad ringi kümned teised kullerteenuseid pakkuvad ettevõtted. Tunduks justkui loogiline, et mingil hetkel võiks toimuda hoopis mingisugune koondumine, kuid Ojakivi seda lähemas perspektiivis ette ei näe.

“Seni kuni pakke annavad üle inimesed, ei näe ma erilist varianti, et mingi koondumine võiks toimuda. Vaadates, kuidas tavakullerfirmad sähvivad juba aastakümneid teineteise võidu samu marsruute sõita, siis pigem võiks mingi koondumine siin toimuda. Aga ka seda huvi pole kuskilt otsast märgata,” tunnistab Ojakivi, kelle sõnul taandub ikkagi kõik igale ettevõttele olulisele asjale, teeninduskogemusele, mida ei olda niisama lihtsalt valmis teise ettevõtte kätte usaldama.

“Kui ikka ühe firma nokamütsiga poiss toob mulle hoopis teise firma kaudu tellitud paki koju ning pakub mulle meeldiva teeninduskogemuse, siis meelde jääb mulle see poiss ja logo, mis ta nokamütsilt vastu vaatas. Järgmine kord tellin juba otse sealt. Kui see teenus oli aga halb, tuleb kohe meelde, kust kaup pärit oli ja enam ma selle firmaga enam kunagi tegemist ei tee. Nii lihtne see kõik ongi.”

Ojakivi sõnul muutub asi siis, kui kullerteenuseid hakkavad pakkuma robotid. Selver küll katsetab Mustamäel Starshipi pakirobotitega toidukaupade kojuvedu, kuid ka seda peavad inimesed kodus ootama ja isiklikult kauba vastu võtma.

“Tulevikus võiks asi välja näha nii, et robotitel tekivad mingid kindlad piirkonnad ja marsruudid ning oma logistikakeskused, kuhu erinevad toidukaupluste ketid oma tellimused saadavad. Sealt korjavad robotid need peale ja veavad laiali. Kui robot suudab seda teha näiteks iga tunni tagant, siis vaevalt ükski firma suudaks pakkuda kiiremat ja paremat teenust,” arutleb Ojakivi, kelle sõnul käib praegu konkurents peamiselt parema teeninduskogemuse nimel ja seda suudavad pakkuda ainult inimesed. Küll aga võiks Ojakivi hinnangul olla teatav kullerfirmade koondumine võimalik väiksemates piirkondades, kus olekski üks logistikakeskus ja kohalik sõltumatu kuller, kes teab ja tunneb kõiki. Nagu postiljon. “See aitaks vältida ka neid olukordi, kui kusagil ahelas on pakilt kaduma läinud kas nimi, aadress või telefoninumber. Kohalik inimene teaks kõige paremini, kuidas ühte või teist inimest leida ja kuidas temaga ühendust saada.”