Andres Heinver: kõheldes midagi valmis ei ehita

Novembri keskel teatas Selverile kuuluv valmistoitude tootja Kulinaaria OÜ, et laiendab tootmist ja investeerib kokku 17 miljonit eurot – 8 miljonit kulub uue hoone ehituseks ja vana renoveerimiseks ning 9 miljonit suunatakse automatiseerimisse.

Andres Heinver ütleb intervjuus Tööstusuudistele, et Kulinaarial oligi viimane aeg laieneda, sest kasvuvõimalused on turul selgelt olemas.

Järgneb intervjuu Andres Heinveriga.

Igal juhul peavad otsused olema kaalutletud, aga sellise kõhklusega, et millal on see kõige õigem aeg, väga midagi valmis ei ehita. Põhiline on see, et meie jaoks oli viimane aeg see pudelikael lahendada, sest olemasolev kasv ja võimalused turul on olemas.

Teiseks ütleb varasem ja 2007. aasta kogemus, et süüa ikka tahetakse. Võib-olla traditsioonilistest asjadest, mida kodus ise osatakse teha, loobutakse, aga igasuguseid pidupäevade oste jäävad inimesed igal juhul tegema. Arvan, et uued põlvkonnad ongi natuke sellist tüüpi, et nad ostavad aega ja selle sees on ka valmistoidu ostmine.

Jaanuari lõpus või veebruari alguses hakkame välispartneritega uusi seadmeid üles panema. Aprillis peavad need olema häälestatud ja tootmiskatsed tehtud. Juuni alguses algab vana maja renoveerimine ja see peaks oktoobri lõpuks valmis saama.

Seda oleme haudunud pikalt – arvan, et see on kestnud pea viis aastat. Oleme kaalunud variante, et tuleks laiendada, aga kuhu? Kas kaks tehast eraldi? Kas on mingi kolmas variant? Mis suuruses? Kui tõenäoline on olemasoleva maja kõrvale krundi saamine? Seegi ei olnud alguses kõige tõenäolisem variant.

Ka olemasolevaid toidutööstusi on aeg-ajalt pakkumisel, aga meile tundus, et Lasnamäe koos Maardu ja selle ümbrusega ehk Tartu jagu inimesi on meile asukohaks ja tööjõu leidmiseks väga hea. Aeg-ajalt pakuti neid toidutööstusi, mis olid viletsamas seisus või tahtsid toiduärist väljuda, aga need olid meie mõistes ikkagi sellised n-ö räästa alla pääsemised, mitte täiesti sobivad lahendused.

Lõpuks saime kaubale ka kõrval oleva krundiga. Selle aasta alguses hakkasid reaalsed tegevused peale. Enne seda oli neli aastat mõtlemist.

Me oleme siin tublisti eksinud. Kavandasime olemasoleva köögi algul 35 Selveri poe jaoks, aga praegu on poode koos kahe Kaubamajaga 55. Panime ammuilma sellest mööda. Oleme oma tunnetust nüüd hästi rakendanud ja võiksime rahulikult 7–8 aastat kasvada ja siis vaadata, mida turg teeb. Loomulikult on avarust nii tootmissaalides kui seadmete ümber, aga ka igasugustes abiruumides. Veidi vaba pinda tuleb seadmepargile planeerida, aga eeldusel, et me kunagi selle ka ära täidame.

Tööjõud muutub struktuurilt – selliseid lihtsamaid paigutajaid ja transportööride tegevusi on vaja vähendada. Samas aga lisandub seadmete operaatoreid. Töötajate üldarv ei tohiks sellist seadmeparki kavandades oluliselt kasvada.

Me siin natukene kasvatame keskastmeinimeste hulka, sest lisajõudu vaja on nii kvaliteedijuhtimisse kui ka toidutehnoloogia järelevalvesse – see on praegu kõige otsesem muutus.

Küsimus on selles, et oleme ju ka kogu aeg tänapäevastanud oma tehnoloogiat ehk arenenud nendes tingimustes, mis meil on. Meil on nii mõnigi pakkeliin või seade, mille oleme viimase paari aasta sees ostnud – need tuleb käigus hoida. Tehnoloogiakesksed osad nagu külmutused ja katlad lähevad kõik uuendamisele. Need on end siin majas juba ka ilusasti ära teeninud ja oleme nende mõõtudest välja kasvanud.

On tekkinud võimalus kasutada eeljuhtimisprogramme. Teatud protsessid – näiteks küpsetamine või aurutamine – võivad toimuda ajal, mil inimesed veel tööl ei ole. Programmeerituna hakkab (seade) varem tööle ja jõuab ühe faasini siin, kui inimesed juba tööl on ja saavad ettevalmistatud asjadega midagi tegema hakata.

Samas on meil ka transporditavaid asju pandud eri kanaleid pidi liikuma – kas siis torupostiga või siseringlustaara transpordile, mis lae all sõidab. On ka eelprogrammeeritavad käivitused kõiksuguse auru või muu energia tootmiseks. On võimalik sättida nii, et inimesed saavad neid tarbida, kui tööle tulevad – tööle tulles ei pea seega ootama, kuni asjad nende jaoks valmis on.

Kindlalt on prognoosimine järgmise aasta esimeses pooles veel parem, kui ta täna on. Juurutame praegu Axapta tootmisprogrammi ja oleme faasis, kus sisestame tooraineid ja retsepte. Hakkame beeta-versiooni varsti katsetama. Sellel on kõik võimekused, mida oskasime ette näha ja mida oleme juurde tellinud ka juurutamise käigus – nii planeerimise, tootmise, seadmete koormamise ja nii toorainelao kui valmistoodangulao varu jälgimise. Selles osas peame kõik palju pingutama, sest juurutamine tähendab palju õppimist. Peame oskama näha, mida sellest programmist välja pigistada saame, ja peame oskama seda ka kasutada.

Jah.

Kuidas te seni olete prognoosinud?

Oleme kasutanud tootmisprogrammi Boom – mitme viimase aasta jooksul oleme seda personaliseerinud enda vajaduste järgi, aga see pole enam see, mis meie vajadusi rahuldaks.

Ega need tarkvara vahetuse otsused kergelt tule, see on pikalt kaalutletud otsus. Meil oli selle otsuse tegemine natuke kergem, sest oleme Selverile selle korra müügiprogrammina juurutanud. Meie koostööpartner Columbus on selle korra läbi käinud, aga see ei tähenda, et meil oleks tootmise osa kogemus olnud.

Ja Axaptal ei ole turul ainult üks pakkuja. Eks me vaatasime otsustamisel läbi ka hilisemad tegevused, mida toob kaasa litsentside juurde hankimine ja seejärel klienditoe pool. Lisaks vaatasime ka seda, millised on hiljem programmi käigushoidmise kulud. Need parameetrid oli vaja ritta panna ja vaadata, kus see tasakaal tekib. Tarkvara ei vahetata ju väga lühikeseks ajaks.

See on ikka topelttöö. Igapäevase töö tegemine on meie põhitöö ja kogu meeskond peale uusehituse projektijuhi ongi selle nimel siin pingutanud, et igapäevaseid ootusi täita.

Lisaks tuleb ära teha uue tehasega seotud tegevused. Planeerimisperiood, tehnoloogia valimise periood, väga palju lende messidele või tootjate juurde, ka meie katsetööd välismaal – oleme oma tooraine saatnud katsetehasesse, kuhu meie meeskond on seejärel järele lennanud ja proovitöid teinud. Ehk kas seade töötab ka meie toodete puhul ja toode tuleb selline, nagu klient ootab ja millega me ise rahul oleme. See kõik on lisatöö igapäevase töö kõrval.

Peab tunnistama, et see ei ole kellelegi kerge olnud. Selline võimalus on üks kord elus ja need, kes seda praegu teevad, on piisavalt ambitsioonikad, et see asi väga hästi ära teha.

Otsused tuleb peas väga läbi mõelda ja lühikese perioodi jooksul selgelt kõigile rääkida – et oleks võimalikult vähe teadmatuses olemise aega. Nii elavad kõik ühe ja sama infoga järgmise perioodi üle.

Mis puudutab inimeste saatust nende otsuste puhul, siis tuleb tegutseda võimalikult kiiresti ja teavitada lühikese aja jooksul, kes jääb, kes juurde tuleb, kelle funktsioon muutub. Uute inimeste otsinguks peab olema piisavalt aega.

Minu sõnum ongi see, et tuleb lühikeses perioodis läbi mõelda ja see info võimalikult laialt inimesteni viia, et kõik saaks ühtemoodi aru nii lühi- kui kaugemest eesmärgist.

Meil on näiteks kaks korda aastas kõikide töötajate koosolek – kevadine ja sügisene koosolek. Kevadel räägime eelmise aasta tulemustest ja kuidas meil läinud on. Seejärel läheme suvepuhkusele ja sügisel räägime, kuidas meil käimasolev aasta läinud on. Püüame avatult kogu kollektiiviga eesmärke sõnastada ja tegutseda.

Kas teil tuli muudatuste taustal ka kellestki loobuda? Kui palju suunati ümberõppele?

Ära saata ei tule täna kedagi. Küsimus on selles, kui palju nad peavad oma tavapärasest tegevusest muutma. Ümberõpe juba käib ja mitmel erineval moel. See on väga personaalne, et kellel mida juurde vaja on õppida.

See ümberõpe, mis puudutab seadmete programmeerimist ja uusi tehnoloogiaid, on suur väljakutse ja seda me massiliselt praegu väga ette teha ei saa. Meil on oma tehnikainimesed, kes on käinud vaatamas neid seadmeid, mida me siia majja ootame. Nende inimestega ja paigaldajatega peame suutma meeskonnale selgeks teha, kuidas asjad jätkuvad.

Näeme väljakutset just tööjõu osas, kas kõik tahavad sellise detailsusega seadmete ümberõpet, kui kasutusel ei ole enam nupud ja lülitid, vaid puutetundlikud ekraanid. Kui paljud julgevad selliste ekraanide kallale minna? Võib-olla peame selliseid inimesi juurde palkama või õpetamisse rohkem panustama. See on koht, kus tuleb teha kiireid otsuseid.

Hirmunud nägusid ma ei ole veel näinud. Selge on see, et inimestel on põnev ja võib-olla ka väike ärevus, mis siis tegelik elu nüüd olema hakkab. Aga praegu tuleb selle aasta jõulu- ja uusaastatöö ära teha ning selgelt olemasolevale keskenduda. Eks me jaanuaris läheme jälle sammukese tulevikule lähemale. Detsember on kõige suurema kasvuga kuu ja siis tuleb keskenduda tootmisele – kuu maht kasvab siis 30%.

Kuidas uus tehas ja seadmepark Kulinaaria tarneahelat mõjutab?

Kindlasti tahame läbi planeerimise paremini efektiivsust saavutada. Tegeleme pea eranditult värske kaubaga ja ma ei saa öelda, et meil oleksid laovarud kuidagi ülemäärased või et ostame sisse nii, et me ei tea, mis aja jooksul oleks võimalik tooraine ära kulutada. Arvan, et alati on selles ahelas võimalik lisa saavutada. Ja kuna käibed on nii suured, siis sekkumine juba ühe või paari protsendi kokkuhoidmisesse tähendab raha.

Igal juhul peaks infotehnoloogia ja skannerlahendused kauba vastuvõtmisest kuni väljastuseni hoidma meie protsessi hästi avatud pilgu ees. Ei ole enam neid osi, mida peaks käega katsuma või füüsiliselt silmaga üle vaatama. Või säilitusaegade probleemid – need peaksid olema kõik välistatud. Partii jälgimine majas sees, et millest see partii alguse sai, millal valmis sai ja majast välja saadeti – need ahelad lähevad veel tugevamalt elektroonilise jälgimise alla.

Jälgime seda pigem selles valguses, mida me oma maja riskianalüüsiga oleme pidanud pidevalt jälgima. Oleme riskianalüüsi igal aastal teinud, seda põhimõtet uuendanud ja selle osad veterinaar- ja toiduametiga läbi kaalunud. Et sellel aastal on niisugune olukord tekkinud, see kindlasti muudab kõiki toidutööstusi veelgi tähelepanelikumaks ja võib-olla lisatakse riskianalüüsidele veelgi tugevamaid enesekontrolli funktsioone. Kõik fookustavad end sellele probleemile, kuid ei saa öelda, et see nüüd uus asi toidutööstuses oleks.

Tundub, et meil puudub siiski fookus. Rohelises raamatus on tõesti tööstust kajastatud, aga just nimelt: need asjad ei ole fookuses. Vähemasti nendest ei räägita kogu aeg ja tegelikult kogu ühiskonnale ei peagi rääkima. Aga rääkima peaks vähemalt nendes ringkondades, kes selles teemas osalised on. Peaks rohkem meelde tuletama ning selle (rohelise raamatu – toim) funktsiooni ja eesmärki jälle kordama.

Meil on erinevad tööstusharud, mille eesmärgid on erinevad. Kõigil on erinevad arengusuunad, aga sellist keskset asja ei ole olemas. Erialaliidud peaksid tihedamalt neid probleeme pildile tooma.

Täna kuuleme, kuidas puitmajatootjate äri saab tagasilööke. Toidutööstuses on teised väljakutsed, mis aasta või paari jooksul võivad hoopis erinevalt käituda. Trendid, ohud ja suunad võiksid olla vähemalt valdkonniti osaliste laual rohkem teemaks. Täna on seda ikka väga vähe.