Ettepanek: 7+1 erimeedet kaubandussektori päästmiseks

„Kaubandussektoris tegutseb üle 14 000 ettevõtte, mis pakuvad tööd enam 72 000 inimesele ehk igale üheksandale tööealisele inimesele Eestis,“ ütles Kaupmeeste liidu juht Nele Peil. „Kaubandusel on ka oluline roll regionaalse tööandjana – vähemalt iga kümnes inimene kõigis maakondades töötab kaubandusvaldkonnas.“

Peili sõnul on kaubandus kriisis enam kannatada saanud majandusharudest suurim, mistõttu on iga kaubandusele suunatud toetusmeede oluliselt suurem töökohtade säilitaja ning kaitse vaesuse ja töötuse vastu kui mis iganes teise sektorisse suunatud toetused.

Kaupmeeste liit prognoosib käesolevas kriisis kaks korda suuremat kukkumist kui 2009. ja 2010. aastate majanduskriisi ajal. Tollal kahanes hulgikaubanduses käive ligi kolmandiku ning jaekaubanduses ligi viiendiku võrra. Taastumiseks kulus kaks aastat.

„Seekord on olukord veel raskem. Viimasel nädalal kukkusid müügid enamikes segmentides 50-90% ja järgmistel nädalatel halveneb olukord veelgi. Ajutisele tööseisakule jääb meie hinnangul lähinädalatel 25 000 inimest. Toetusmeetmetest sõltub, kas neist jääb töötuks lõplikult 5000, 15 000 või veel enam,“ lisas Peil.

Kaupmeeste hinnangul tuleks toetusmeetmete juures keskenduda sellele, et võimalikult paljud ettevõtted oleksid võimelised oma uksed taas avama ja töökohad säilitama. Sellest lähtuvalt pakub Kaupmeeste liit välja 7+1 konkreetset kaubandussektorit kui üht enimkannatavat sektorit puudutavat ettepanekut:

1. Vabastada kaubandussektori töötajad ajutiselt (vähemalt aasta lõpuni) sotsiaalmaksust.

2. Töötukassa tänased toetusmeetmed ei kata suures osas graafikute põhjal töötavaid kaubandustöötajaid. Poodide töötajatele sobilik erimeede oleks puuduva töökoormuse riiklik kompenseerimine selles mahus, mida tööandja ei suuda tagada. Näiteks kui tööandja suudab pakkuda vaid 70% tavapärasest töökoormusest, siis ülejäänud palga kataks riik. See aitaks vaid neid ettevõtteid, kes püüavad inimeste töökohti alles hoida.

3. Lubada fikseeritud töötundide asemel sätestada lepingus töötundide vahemikku, näiteks 70-100% koormusega tööd. See soodustaks töölepingu alusel töötamist ning seega pakuks suuremat kaitset teenindussektoris, kus paljud inimesed on täna kaitseta käsunduslepingute tõttu, ning võimaldaks ettevõtetel tänu suuremale paindlikkusele hoida rohkem inimesi tööl ja vältida koondamisi.

4. Pakkuda kaubandusettevõtetele rendimaksete toetust põhimõttel, et rentnikule kompenseeritakse riigi poolt rendileandja poolt tehtud soodustusega sama suur osa (kuni 25%-se laeni). Ehk siis, näiteks, kui rendileandja teeb 25%-se rendisoodustuse, siis riik kompenseerib rentnikule veel täiendavalt 25% rendist ja rentniku lõplikuks kuluks kujuneb 50% algsest rendist. Oluline on, et rendialandustoetuse meede rakendub ainult juhul, kui soodustuse teeb ka rendileandja ning seejuures säilib kaupmehe omaosalus. Omaosalus tagab, et edasi tegutsevad elujõulised ettevõtted. Meede peaks kehtima mistahes rendisuhetes ja mitte piirduma kaubanduskeskuste rentnikega.

5. Võimaldamaks kinnisvaraarendajatel teha rentnikele rendialandusi külmutada mingiks ajaks pankade laenulepingutest seda takistavad klauslid (kohustuslikud suhtarvud: kohustus hoida laenuteenindamise kattekordaja teatud määras, omakapitali ja koguvara suhe jne; hüpoteegipidaja eelnev nõusolek, kui tehakse selliseid tehingud, mille tulemusel võib väheneda koormatud vara väärtus; jne). Täna on enamikel kinnisvaraomanikel pankadega sõlmitud lepingutes sees punktid, mis teevad sisuliselt võimatuks üürnikele rendisoodustuste tegemise ilma panga sanktsioonide alla sattumiseta. Kui pangad neist klauslitest ei loobu, takistavad nad aktiivselt kaubandust kriisist väljumast.

6. Kehtestada pangalaenudele kohustuslikus korras intressivaba või vähendatud intressiga põhiosa maksepuhkus. Pangapoolne laenumaksete ajatamine ei ole reaalne vastutulek. Selle pealt pangad hoopis teenivad rohkem, sest intress jookseb pikemat aega. Pangad peavad loobuma solidaarselt kasumiosast, mis on seotud kriisist tuleneva rahade tagasimakse edasilükkamisega. Intressivabastused peaksid kehtima eriolukorra lõpuni ja täiendavalt kuni 6 kuud pärast seda.

7. Kompenseerida desinfitseerimisvahendite ja isikukaitsevahendite kulud. Riik ei ole suutnud tagada ettevõtetele tuge oma töötajate ja klientide kaitseks, aga on pannud kaupmeestele kohustuse sunniraha ähvardusel osta desovahendeid. Mitmes EL riigis on need kulud kaubandussektorile kompenseeritud. Oleme töötajate ja klientide kaitseks pidanud tegema erakorralisi kulusid, mida suudame arvete alusel tõendada. Nt. desinfitseerimisvahendid, maskid, kindad, pleksiklaasist seinad, täiendavad puhastused, infomaterjalid, infokampaaniad, psühholoogiline nõustamine. Palume riigil aidata neid kulusid kompenseerida.

8. Hoiduda kriisiajal uutest regulatsioonidest, maksudest ja muudest seadusandlikest piirangutest, mis koormavad ettevõtteid. Tänases olukorras ei suuda me neid läbi töötada, tagasisidestada ega täiendavat koormat kanda. Näiteks puudutab see ettepanek plastimaksu, mida töötab hetkel välja Rahandusministeerium.