Töökäsi kaubanduses ei ole ega tule

Hõivenäitajad paranesid küll ka kaubanduses (2016 II kv vs. 2015 II kv kasv umbes 5%), kuid R-Kiosk Eesti personalijuht Piret Aess nentis, et praeguseks on siiski tekkinud olukord, kus värvata tuleb ka neid inimesi, kes jaekaubandusse töötama tegelikult ei sobi.

“R-Kioskis on väga palju häid klienditeenindajaid, kuid kuna töökäte nappus on Eestis väga suur, jõuavad aeg-ajalt leti taha ka inimesed, kes oma oskustelt ja loomult klienditeenindajana töötama ei peaks. Ja seda igas jaekaubandusettevõttes – kindlasti oleme seda klientidena isegi tõdenud,” kirjeldas Aess olukorda.

Ta nentis, et värbamine läheb järjest keerulisemaks ning häid ja teenindussektorisse sobivaid inimesi on järjest keerulisem leida. “Valdava tööjõupuuduse puhul on raske leida lihtsama töö tegijaid, sest üleüldine tööjõupuudus annab lihtsama töö tegijatel võimaluse asuda tööle ametikohtadele, mis varasemalt kõrgemat kvalifikatsiooni eeldasid,” leidis ta. Aessi hinnagul on tööjõu leidmise seisukohast kõige keerulisemas olukorras Tallinn ja Harjumaa, kus tööhõive määr kõige suurem. Lihtsam on töötajate leidmine Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis, kus vabu töö- käsi veidi rohkem.

Väljaspool pealinna töötajate leidmine lihtsam

Aessiga nõustus ka Koduekstra personalijuht Maret Härm-Tilk. “Konkurents jaekaubanduses on Tallinnas tihedam ja müüja töö ei ole ühiskonna silmis väärtustatud. Samuti soovitakse, et töö- koht oleks kodule võimalikult lähedal ning tööle jõudmine ei võtaks palju aega. Väljaspool Tallinna on tööle soovijate hulk tunduvalt suurem ja kandidaatide valik lai,” leidis ta.

Kui aga üldistada, siis on üle Eesti 29 kauplust omavasse Koduekstrasse töötajate värbamine läinud aastatega kahtlemata keerulisemaks, kuna konkurents hea töötaja leidmisel on suurenenud. “Kvalifikatsiooni suhtes oleme pidanud tegema järeleandmisi ja ei saa enam näiteks müüja puhul nõuda samu eeldusi, mida varem nõudsime. Kuna võtame kaks korda aastas seoses müükide suurenemisega jõulude ajal ning puhkuste perioodiga suvel tööle ka hooajalisi töötajaid, siis nende puhul on sageli tegemist väga noorte töötajatega. Samal ajal tunneme, et see on ühtlasi ka ettevõtte panus noorte inimeste arengusse. Saame värskelt kooli lõpetanule või seda alles lõpetamas noorele inimesele pakkuda esimest töökogemust ning ka esmast väljaõpet. Meie ettevõte koolitab ise uued töötajad välja ja soodustab igati töötajate enesetäiendamist,” selgitas Maret Härm-Tilk.

“Kõige enam panustame aga olemasolevate töötajate hoidmisele ning toetame ettevõttesisest arengut (müüjast vahetuse vanemaks, vahetuse vanemast kaupluse juhtajaks). Soovime, et riiklikult tasandil soodustataks kaubandusalase hariduse andmist,” mainis Härm-Tilk.

Kasumi arvelt palka tõsta pole õige

Selveri juhataja Kristi Lomp nentis, et ei saa oma 20aastase kaubanduses töötamise kogemuse põhjal öelda, et ta oleks näinud aega, mil hea teenindaja leidmine oleks olnud väga lihtne, välja arvatud paar masujärgset aastat.

“Massilistest koondamise teadetest kohkunud töötajad hindasid stabiilsust ning hoidusid rutakatest ja riskantsetest otsustest töökoha vahetamisel. Mõnes piirkonnas ei sõlmitud aastaid ühtegi uut töölepingut. Praeguste mudelite puhul ei ole võimalik valdkonnas pakkuda väga atraktiivset töötasu. Väljahõigatud soovunelm 1000eurosest kuupalgast viiks Eesti kaubandusettevõtted sügavasse kahjumisse. Mistõttu töötame aktiivselt selle nimel, et efektiivistada ettevõtte tööprotsesse ning seeläbi kasvatada keskmist töötasu. Lihtsalt kasumi arvelt seda teha ei ole jätkusuutlik,” rõhutas Lomp.

Suur voolavus

Statistikaameti andmeil on hulgi- ja jaekaubanduses vabatahtlik voolavus 7% – valdkondadest üks suuremaid. Piret Aess leidis, et eks palk on kindlasti üks teguritest, mis voolavust põhjustab. R-Kioskis aga püütakse palgatase hoida ülevalpool jaekaubandussektori keskmist. “Jaekaubanduses on suured käibed, kuid madalad marginaalid. Jaekaubandusettevõtted, kes suudavad kassase jõudvast ühest eurost kolm või neli senti kasumisse tuua, on juba rahvusvahelises plaanis tugevad tegijad. See omakorda tingib selle, et palgatase on jaekaubanduses üldiselt kõikjal maailmas keskmisest palgast madalam, mis omakorda tingib töötajate suurema vastuvõtlikkuse parematele palgapakkumistele,” nentis Aess, et Eestil on oht sattuda rattasse, kus palgad küll tõusevad, kuid müügid sellele järele ei jõua. See omakorda toob aga kaasa väiksemad kasumid ja väiksema võimekuse investeerida või koguni kahjumid ja äritegevuse lõpetamised.

Kristi Lomp tõi välja, et otsene tööjõu voolavus Selveris on sel aastal olnud keskmiselt alla 2% kuus – see on viimase viie aasta madalaim näitaja. “Kuna Selver on turul valdkonna tööandjana kindel liider, siis konkurentidele me oma inimesi kaotada ei karda ning seda ei ole ka minule teadaolevalt palju juhtunud. Kui see peaks juhtuma, siis kõneleme sellest tõsiselt oma juhtidega. Küll aga tuleb ette vastupidist. Vestleme tihti konkurentide töötajatega,” mainis Kristi Lomp. Ta lisas, et tegelikult konkureeritakse tööjõuturul ju hoopis laiema seltskonnaga kui teenindus ja kaubandus. “Töölt lahkumise põhjused on erinevad – erialast tööd alustavad noored, elukoha muutused, valdkonna vahetused, tervislikud põhjused,” loetles Kristi Lomp

Mis aitaks leevendada tööjõunappust?

Avalikkuses on räägitud nii kaupluste lahtiolekuaegade lühendamisest, vanemaealiste aktiivsemast tööhõivesse kaasamisest kui ka väljastpoolt Eestit saabuva tööjõu värbamisest. Oleks sellest kasu?

Koduekstra personalijuht Maret Härm-Tilk leidis, et kindlasti aitaks klienditeenindaja töö suurem väärtustamine ning seda nii ühiskondliku suhtumise kui ka palganumbrite mõistes. “Õhtuti väga pikalt lahtiolevate toidukaupluste puhul võiks olla osaliseks lahenduseks lahtiolekuaegade lühendamine. Vanemaealiste kaasamine on viimasel ajal oluliselt suurenenud kogu teenindussektoris. Väljastpoolt Eestit saabuva tööjõu, sh ka Eesti siseselt nt Ida-Virumaalt Tallinnasse toomise nõrgaks küljeks on vajaliku eesti keele oskuse puudumine. See omakorda halvendab oluliselt klienditeeninduse kvaliteeti, mida meie peame oma kaupluste töös väga oluliseks ning ei soovi selles suhtes hinnaalandust teha,” rõhutas Maret Härm-Tilk.

Kogu Eesti mure

R-Kiosk Eesti personalijuht Piret Aess alustas probleemi lahkamist kaugemalt, öeldes, et oluline on mõista, et töökäte nappus ei ole vaid jaekaubanduse probleem. “Tööjõunappusest räägivad praeguseks pea kõik sektorid ning selle mõjud ulatuvad nii pensioniea kui ka haigekassa puudujäägini. Kuidas seda olukorda parandada, on küsimus tervele meie ühiskonnale,” nentis ta.

Kui aga kitsamast vaatenurgast rääkida, leidis Aess, et praegu on meil töökäsi võtta kolmest suunast. Esiteks noored, kes soovivad endale taskuraha teenida. Teiseks lastega kodus olevad emad, kes on huvitatud osaajaga tööl käimisest ning kolmandaks pensionärid, kes endale pensionilisa soovivad. “Alaealiste ja noorte emade aktiivsemaks tööjõuturule toomiseks on vaja seadusemuudatusi, kuid lisaks eeldab see ka tööandja panust, et nende töötajate eripärade ning vajadustega arvestada. Loomulikult tasub avatud olla ka välismaalaste värbamise mõttele, kuid ka siin oleme seaduste poolelt pisut elu reaalsele vajadusele juba jalgu jäämas,” teadis ta. Kristi Lomp mainis samuti, et tulevikus suureneb meil võõrtööjõu osakaal.

Iseteeninduskassad

Kristi Lomp mainis, et tehnoloogilised vahendid on eelkõige loodud eesmärgiga toetada mugavat klienditeenindust, kuid samas on mõnede kaupluste iseteeninduse osakaal sellevõrra suur, et avaldab mõju ka tööjõule. “Tallinna ja Harjumaa kauplused on selgelt suurema iseteeninduse osakaaluga. Kassapidajaid me sihilikult selletõttu ei vähenda. Töötajad suunduvad sujuvalt teistesse töölõikudesse, vajadusel teistesse kauplustesse. Juhul kui tekib tööjõu liikumine, siis kaalume, kas on vajadust uut inimest palgata või jätkame väiksema mehitusega,” kirjeldas Lomp.