Loe, mida põnevat arutati piirikaubanduse üle Läti piiril

Peale kaupmehe seisukoha jagasid piirikaubandusest mõtteid veel Saku Õlletehase juhatuse liige Jaan Härms ning maksu-ja tolliameti tolliosakonna juhataja Urmas Koidu. Nii kommenteeriti päevakajalist teemat kolme vaatenurga alt – tootja, kaupmehe ja riigi.

Vestlusringi juhtis Kaupmeeste Liidu tegevjuht Nele Peil, kes rääkis taustaks veidi ka statistikast. Nimelt selgus Eesti Konjunktuuriinstituudi tehtud küsitlusest, et kui eestlane juba Lätti sõidab, siis ta toob sealt peale alkoholi ka muid tooteid, mis on lõunanaabrite juures odavamad.

Veel selgus, et aastal 2016 käis 7 protsenti eestlastest Lätis spetsiaalselt alkoholi ostmas, läbisõidul või Lätis reisil olles ostis alkoholi 16 protsenti eestlastest. Spetsiaalselt alkoholi järel käidi keskmiselt viis korda aastas, läbisõidul oli ostu sagedus kaks korda väiksem.

Kuidas on arengud Lätis, ma tean, et avasite sügisel poe Valkas, hiljem Iklas, kuidas on seal läinud?

Lauri Uibo: Oktoobris avasime kaupluse Valkas, tänaseks on selge, et see on liiga väike. Ehitus käib täies hoos ja avame kohe viis korda suurema kaupluse kesklinnas. Detsembris avasime Ainažis 1000 m² suuruse kaupluse, mis tundub samuti praegu juba väike. Jälgime aktiivselt, kuidas turg edasi käitub ja oleme valmis veel ja veel kauplusi avama.

Tegelen Aldar Latvias ka ise natuke ostu küsimustega, ja tegelikult ma näen, et sellest on kujunemas selline väike paradiisisaar keset Baltikumi. Kui siiani oli hästi suur huvi Eesti hankjatel meile müüa, siis täna tuleb tegelikult minu mailbox’i ja telefoni iga päev kõnesid Leedust ja Ungarist, kus samuti on aktsiis tõusnud, ja ka mujalt Euroopast. Hankijate ja tootjate surve on väga suur ja seetõttu lähevad pakkumised järjest paremaks.

Mul on teie pärast hea meel, kuid Eesti jaekaupmehe pärast võib-olla mitte nii hea meel. Kuidas tootjad sellist arengut iseloomustavad ja mis on prognoos?

Jaan Härms: Piirikaubanduse kohta Lätis ütleksin kõigepealt seda, et kui võtta eelmise aasta numbreid kokku, siis see ei ole kõige parem näitaja. Piirikaubandus algas alles kevadel ühes piiripunktis ühe kauplusega ja tegelikult sai täie hoo sisse alles suve teises pooles. Ja ma kinnitan Lauri Uibo sõnu, et need numbrid kasvavad iga kuu. Ja kuigi praegu on tegemist madalhooajaga ja riigile tundub, et see äri on hooajaline ja inimesed käivad korra suvel puhkuse ajal, siis tegelikult mina väidan, et see äri on täna muutunud väga regulaarseks ja ka madalhooajal on mahud kasvanud väga suureks. Julgesin ühel hiljutisel pressikonverentsil välja öelda, et jaanuaris-veebruaris kahe kuuga müüsime meie sinna natuke rohkem kui Eesti suuruselt kolmandasse jaeketti.

Kuidas lähevad andmed kokku sellega, mida teie igapäevaselt jälgite? Piirikaubanduse uuringu esitlusel selgus, et maksuameti numbrid ja konjunktuuriinstituudi hinnangud erinevad mõnes kohas lausa kolm korda.

Urmas Koidu: Loomulikult, kui riik on sellise otsuse teinud, siis ta peab arvestama sellega, et selline trend hakkab tekkima, seda keegi ei salga. Lihtsalt hinnangud, kui suur ta on praegu ja kui suur tulevikus, on erinevad. Tõesti, eelmise aasta kevadel see suuremas mahus pihta hakkas ja nii hakkasime ka meie sellele tähelepanu pöörama, sest seni polnud meil liikmesriikides põhjust legaalset kaubaliiklust kontrollida.

Aga nüüd Soome tolli tööd vaadates hakkasime ka ise jälgima neid kaubikuid, millel on vedrud põhjas ja käivad tihedalt üle piiri. Seda oleme teinud, kuid see on ka üldteada, et need kogused on hästi suured, mida legaalselt on lubatud tuua, ja seetõttu on ületatakse koguseid küllaltki harva, isegi väga harva, aga eks see muidugi suureneb. Ka riik ise prognoosib selle mõju suurenemist ja et aktsiisitõus on tegelikult suurem kui eelarve laekumise kasv. Eelmise aasta rahandusministeeriumi prognoosid olid väga konservatiivsed, aga aktsiisi laekus isegi rohkem, kuna prognoosid olid madalad. Ka selle aasta prognoos on küllaltki madal, sest poliitikud saavad ikkagi aru, et kui me tõstame aktsiisi 10 protsenti, siis kümneprotsendilist laekumist tõenäoliselt ei tule ja sellega on arvestatud.

Kas alkoholi piirikaubandus võiks enda alla hõlmata ka teisi tooteid? Kas Eesti turul võiks selle vastu huvi olla?

Konjunktuuriinstituudi andmete põhjal ostis vaid veerand inimestest ainult alkoholi, 77 protsenti inimestest ostis ka muid kaupu: kas toidukaupu, teisi aktsiisikaupu ja ehituskaupu, vähem rõivad ja jalanõud. Kui klient on juba ühte kohta läinud, siis võiks pakkumine talle justkui järele liikuda.

Nagu teame Saksa-Taani mudeli kohta, siis sellel piiril ei liigu vaid tohutud kogused alkoholi, vaid ka erinevaid karastusjooke, maiustusi ja sisustuskaupu – ühesõnaga kõikvõimalikke asju, millel on väga väike juurdehindlus ja piiri peale on tekkinud outlet-poed.

Kas Eesti turul võiks olla huvi samasuguse maksuparadiisi vastu, kus eestlane saaks end Läti piiril tunda nagu kuningas? Võiksime pakkuda erinevaid kaupu, sest praegu me näeme, et tarbija on selleks valmis.

Jaan Härms: Mida rohkem tekib juurde neid kaupu, millel on Lätis hinnaeelis, seda rohkem lisandub juurde ka muid kaupu, sest kaupmehel on klientuur juba olemas ja kõik kulud kaetud.

Taani-Saksa piirikaubandus kujunes välja juba üle kümne aasta tagasi, alguse sai ta odavast alkoholist, sest aktsiiside vahe oli kahe ja poole kordne, Eestis hakkab see Lätiga olema neljakordne, vähemalt lahja alkoholi puhul. Eesti-Läti vahel on piirikaubandusel potentsiaali kasvada suuremaks, sest Kopenhaagenist, kust valdav osa inimesi tuleb, on piirini sõita 360 km, aga Eestist hakkavad inimesed käima kas Tartust, mis jääb 80 km taha, või Tallinnast, kust vahemaa on 200 km, või Pärnust, mille vahemaa on 70 km. See on kindlasti palju soodsam pinnas piiril kauplemise välja arenemiseks.

Saksa-Taani piiril hakkas kõik pihta alkoholist, seejärel tulid karastusjoogid, millel oli suhkrumaks. (See võib-olla tuleb ka meil varsti.) Ja kui panna kõik joogid kokku – nii lahjad ja kanged alkohoolsed joogid kui ka karastusjoogid, siis sellest saab üks linnak, kus umbes 30 poodi suudavad aastas läbi ahvatleda 500 miljonit jooke. Loomulikult Taani turg on pisut suurem kui Eesti turg ja ka ostujõud on erinev, aga kuskil 40 protsenti praegu Taanis tarbitavatest jookidest ostetakse 30 poest piiril ja see on päris suur number. Ükskõik, kas sa rehkendad sinna taha kas liitrid, käibe, kasumi või maksud.

Ka meie tegutseme Saksa-Taani piirikaubanduses: teeme allhanke korras ühele sealsele suurkliendile hulk tooteid ja oleme neid müünud juba mitu aastat. Mina puutusin selle piirikaubandusega kokku kuskil kuus–seitse aastat tagasi ja olen seda arengut sellest peale näinud. Kui täna sinna minna, siis seal ei müüda ainult jooke ja alkoholi, vaid ka maiustusi, mähkmeid, mööblit, laenu ja liisingut, aiatarbeid. Viimati avanes mulle seal pilt, kus inimesed tulid peredega ning ostsid oma auto ja käru täis kõike, mida varakevadel vaja läheb. Ja iga euro kohta, mida nad seal täna kulutavad jookide peale, lisandub veel kolm täiendavad eurot muude kaupade peale. Võib-olla see iseloomustab seda, kui alkoholist saab 10, 20, 30 või 40 miljoni äri, siis selle võiks tulevikus korrutada veel 2,3 või 4ga.

Kuidas see kõik Aldarile võib kasulik olla?

Lauri Uibo: Praegu ma tean, et sinna on kaks kauplust juurde tulemas, mis müüvad samuti alkoholi. Aga ma arvan, et suurem muutus võib tulla siis, kui piirile tuleb müüma näiteks Läti ehituskaupade müüja Depo. Avab seal oma suure ehituskaupluste poe, niisamuti Valkas.

Kui Läti valitsuse kurss jääb selliseks, nagu ta praegu on, et keset Baltikumi on tekkimas väike paradiisisaar, siis miks mitte.

Valka linn on saanud teistpidi jälle väikese šoki osaliseks, sest äkki on tohutult külastajaid, äkki on linn rahvast täis, aga pakkuda pole suur midagi ja kõik mõtlevad nüüd, et kas avada restorane. Väikseid poekesi tekib sinna nagu seeni peale vihma. Iga tühi tuba pannakse juba alkoholi täis ja kui uks on olemas ja 20 m² pinda ka, siis müüaksegi. Praegu otsib Valka linn igasuguseid muid väärtusi, mida oma külastajatele pakkuda. Nad otsivad, kuidas saaks nende käest rohkem raha kätte ja mis teenused neid huvitaks. Selles suunas aktiivne tegevus käib ja eks näis, kaua, kuidas ja kus suunas see areneb. Tegelikult on päris põnev! Ja Lätile kulub see praegu marjaks ära.

Kes veel ei tunne ennast motiveerituna minna Lätti poodi avama, siis konjunkuuriinstituudi tehtud profiil näitab, et Lätis ei käi mitte Eesti kõige vaesemad inimesed odavamat alkoholi ostmas, vaid vastupidi – pigem käivad seal Eesti mõttes keskmise ja isegi kõrgema sissetulekuga inimesed. Ja seal on tekkinud huvitav trend, et kui klient piiri äärsesse poodi juba läheb, siis ta ei võta ainult seda kõige odavamat viinapudelit, vaid pigem sirutab ta käe kalli bränditoote järele. Ja saab seal tunda, et on kuningas, nii nagu soomlased on ennast viimased 20 aastat Tallinnas kuningatena tundnud.

Kui arvestada seda, et ostujõud on kõrge ja summad suured, siis kuidas te näete võimalust sortimendi suurendamiseks. Kui on võimalik müüa mitte ainult hinda ja mahtu, vaid ka kvaliteeti. Ja kas selline väide kajastub ka teie enda müügistatistikas?

Lauri Uibo: Jah, tegelikult küll. Kui ma õhtul peale tööd saali peal ringi jalutan ja vaatan, mis ostukorvides on, siis kui võtta kõige lihtsamalt, on memm ja taat kummikutega, täitsa lihtsad Eesti inimesed kuskilt külast tulnud, siis nende korvis ei ole Laua Viin ja Viru Valge, vaid Russki Standard, Baileys, Johnnie Walker ja see korv on täitsa täis. Ja ma olen tihti imestanud, et miks see nii on, aga see ongi nii, et ta saab nüüd, siin ja praegu seda endale lubada, sest kui ta käib Eestis poeriiulite vahel, siis see on seal kõik talle väga-väga kallis ja kättesaamatu. Ja nüüd ühtäkki saab ta seda kõike endale lubada. See tendents on täitsa näha ja mahtu ostetakse ka muidugi, aga see on teine kliendigrupp.

Kuidas kommenteerite asja tootja seisukohast?

Jaan Härms: Ma ei oska ostukorvi suurust kommenteerida. Aga mida ma võin öelda, tootjale on see lühikeses perspektiivis väga huvitav äri, sest pakendid on suured, kogused on suured ja klienditeenindamine ja muud kulud selle juures on väga väikesed. Kõik alused on täisalused ja rekkad on täis ühte või kahte toodet. Kõik on tõesti väga lihtne, loomulikult on kokku lepitud hinnas, aga sellega ei kaasne mitte mingisuguseid täiendavaid kulusid, meil ei ole vaja isegi rääkida heade tavade lepingutest omavahel, piisab pakkumisest. Ja siis kaup teele ja ruttu! Ei ole vaja rääkida ka näiteks maksetähtaegadest.

Selles mõttes on see tootjale põnev olukord, kusjuures peab mainima veel seda, et ega meie toodang ja müük kokku ei lange, vaid tekib väga suur moonutatud olukord, kus me koduturul müüme vähem, et keegi võiks justkui tõlgendada, et eestlased joovad vähem, aga üllatus-üllatus, tegelikult ei joo vähem, tekib hoopis olukord, kus see sihtgrupp, kas siis memmed ja taadid, pigem hakkavad jooma rohkem.

Konkurents on meie jaoks seal hoopis teine, sest kaupmehel ei ole raske sealt osta kas Leedu, Poola, Ungari või kellegi muu tooteid, selles mõttes on meil vähe keeruline.

Kuidas riik selle peale vaatab, kas tekib selline arutelu ka, et peaks midagi tegema, või vaadatakse seda suhteliselt rahuliku pilguga kui normaalset nähtust?

Urmas Koidu: Meil on pikaajaline kogemus näha seda teiselt poolt, kuidas Tallinna ja Helsingi vahel on see äri käinud. Tänu sellele on meie kauplejate ja meie riigi eelarve kenasti kasvanud, ent selle maht on palju suurem, kui on Läti piiril tõenäoliselt lähiaastatel.

Oleme ka vaadanud, kuidas Soome toll on käitunud. Meie saame ikkagi tegeleda sellega, mis on ebaseaduslik ehk edasimüügiga. See on väga lihtne kriteerium: kui antakse naabrile tasuta, on kõik korras, kui müüakse, siis on juba rikkumine. Me tegelikult oleme tänu meedia survele ise seda infot kogunud ja vaadanud, kui tihe see liiklus on, samuti seda, kes seal käivad, millal ja kellele nad toovad.

Kas nad on näiteks mingisugused poe variomanikud, sest meil on ka need võimalused olemas. Tehnilised võimalused meil selle aasta jooksul täienevad ja saame täieliku pildi sellest liiklusest. Mina julgen küll väita seda, me kontrollime kindlasti tõhusamalt, et seal ei toimuks ebaseaduslikku müüki.

Meil on palju suuremad võimalused kui näiteks Soome tollil Helsingi sadamas, kus pea mitutuhat inimest tulevad laeva pealt korraga maha ja siis püüa neid seal. Meil on kõik palju lihtsam ja selles mõttes me hoiame seda kontrolli all, et see ei väljuks seaduse piiridest.

On üllatav kuulda, et teil on lihtsam piiri valvata kui Soomel ühte sadamat. Kas teil on plaanis panna ressurssi selle alla, et piiripunktide läheduses varitsevad politseinikud, kes kohe esimese IT-süsteemi teate peale lendavad potentsiaalsele ebaseaduslikule alkokaupmehele peale?

Urmas Koidu: Ka see on võimalik, aga muidugi mitte iga päev ja ööpäevaringi, aga valmisolek on olemas, et reageerida. Kui auto üle piiri sõidab ja me selle info saame, siis me juba teame, et ta läks ja millal ta tagasi tuleb, seda näeme ka. Nii et me saame seda ikkagi kontrollida ja see on palju lihtsam.

Ütlen veel kord, et laeva pealt tuleb sadu autosid korraga, inimesi tuleb korraga tuhandeid. Me kontrollime ise ka seda liiklust ju Tallinnast küllaltki palju ja see on hea, kui paar autot kätte saad, ülejäänud on juba linna peal.

Teeotsa peal on palju lihtsam, sest me enam-vähem teame, kuhu nad sõidavad.

Autor: Merit Pärnpuu, Äripäeva ajakirjanik