Alar Ojastu: kui üks mängib müüjat, hakkab teine mängima klienti

Kui mina mõtlen sõnale klient, siis tekivad minus vastakad emotsioonid ja pildid. Silme ette tulevad allahindlused ja sipelgate kombel poodide poole kihutavad inimesed, “hullud päevad” ja “osturallid”, kus roosad ja kollased kilekotid üksteise võidu asju kokku ostavad. Viimaks sulab see kõik kokku üheks umbmääraseks massiks, mis on eemalt vaadates sama elutu kui autod liikluses või lehed, mis puudelt langevad. Siblimine, liikumine, ostlemine...

Lähemale minnes aga pilt muutub: ilmuvad ninad, suud, silmad, mütsid, kindad, sallid, ilmed, hääled, lõhnad. Umbisikulisest massist saab elus inimene minu kõrval, ees ja taga. Olen üks nende seas.

Millisest piirist alates muutun mina, Alar, kliendiks? Kui ma astun Järve Selveri uksest sisse, kas ma tunnen, et minust saab klient? Kui ma otsin sinepiriiulit ja näen eemal müüjat – tegelikult inimest, kelle riietus viitab sellele, et ta võib sinepi asukohta teada –, kas ma lähenen talle siis kui klient või kui Alar? Arvan, et lähenen kui Alar. Millal ma siis kliendiks muutun? Äkki kassas ostude eest tasudes? Ei, ka siis olen lihtsalt Alar.

Võib-olla ei ole toidupood hea näide. Võtame mingi kallima toote, näiteks riided. Kas ma käin rõivapoes kui klient või kui Alar? Sõltub poe suurusest. Kui pood on suur, nagu näiteks Kaubamaja, siis kõnnin riiulite vahel kui Alar ja maksan ka kui Alar.

Vahel harva ma siiski teadvustan, et tunnen end kliendina. See juhtub minuga väiksemates poodides või piiratud pindadel. Kui sisenen näiteks mõne telefonioperaatori esindusse, ehetepoodi, pisemasse riidekauplusesse või pangakontorisse. Korraga ei tunne ma end lihtsalt kui Alar teiste inimeste seas, vaid kuidagi, võiks öelda, endale võõrana. Ma tajun, et mind vaadatakse pikemalt ja tähelepanelikumalt kui inimesed seda tänaval või toidupoes tavaliselt teevad. Tunnen, kuidas iga minu liigutus on valvatud, märgatud ja kohe-kohe võib keegi minuga rääkima tulla. Ma ei ole enam ainult mina, vaid ka miski, mis mind kaitseb. Mind kaitseb üks nähtamatu mask, mille ettepanemisel muutungi kliendiks.

Esimest korda kuulsin maski teooriast, uurides Carl Jungi teoseid. Jung kasutab maski asemel sõna persona, mille alge pärineb ladinakeelsest terminist per sona ehk “ilma hääleta”. Sõna persona oli kasutusel Vana-Kreeka näidendites kasutavate maskide tarbeks, viidates justkui häälele, mis tuleb maski tagant. Jung kirjutab sellest teemast väga põhjalikult ja toob välja, et iga inimene kannab erinevates sotsiaalsetes olukordades erinevaid maske ehk persona᾿sid. Näiteks võib mehel olla olemas isa mask, poja mask, aga ka taksojuhi mask, saamatu mask, kõva mehe mask jne. Ja nagu endale üllatuseks avastasin, ka kliendi mask.

Kliendi mask aitab mul läheneva müüja professionaalselt ja umbisikuliselt eemale saata, tundmata seejuures süütunnet, mida ma tavaolukorras inimesi sel moel koheldes tunneksin. Aga miks ma üldse tunnen vajadust end teiste inimeste eest kaitsta? Tegemist võib vabalt olla minu unikaalse ja isikliku probleemiga – võimalik, et mulle ei meeldi olla vaadeldud eesmärgiga minult midagi saada. Alati, kui see juhtub, tundub poes käimine justkui mäng. Sisened ruumi, kus on sinu jaoks potentsiaalselt huvitavad asjad, kuid sellel ruumil on üks eripära: seal olevad “püsi-inimesed” on treenitud sulle eesmärgipäraselt lähenema, s.t nad ei käitu nii, nagu lihtsalt inimesed selles ruumis koos sinuga – nad käituvad nüüd pisut “imelikult.” Nad käituvad kui omakasupüüdlikud müüjad.

Loe pikemalt Äripäeva teemaveebist Bestsales.ee