Mida soovib millenniumipõlvkond?

Sügisel valminud Deloitte’i rahvusvaheline uuring keskendus millenniumipõlvkonna esindajate motivaatoritele tööandja valikul. Millennialid ja Z-generatsioon moodustavad üle poole maailma rahvastikust ja just nemad on tänapäeval peamine osa ülemaailmsest tööjõust.

Deloitte’i spetsialistid maksuteenuste juht Iren Lipre ja nõustamisteenuste juht Eneli Perolainen rääkisid lähemalt, milliseid olulisi nüansse tasub tööandjatel tähele panna.

Üllatavad tulemused tulid küsimusele, kui palju noored usuvad, et majandus käesoleval aastal kasvab. Varasematel aastatel uskus umbes 45%, et majandus kasvab, nüüd on see kõigest 26%. Enne 2019. aasta uuringut on kõige väiksem protsent olnud 40 ehk kogu küsitluse ajaloo jooksul ei ole majanduse kasvu nii vähe usku veel olnud. Perolainen kommenteeris, et see tuleb ilmselt ebakindlusest majanduse suhtes, samuti mõjutab vaadet sissetulekute ebavõrdsus ja töötus.

Kõige pessimistlikumad olid Euroopa riikide töötajad. Lipre selgitas, et praegu on meedias potentsiaalsest majanduslangusest nii palju räägitud, et see ei ole ka ime, et millennialid asja sedasi suhtuvad. “Ma arvan, et pessimism on seotud ka sellega, et rekordiliselt madal oli ka usk poliitilistesse liidritesse. Maailmakorra suhtes ollakse väga skeptilised. 73% vastanutest usub, et poliitilistel juhtidel puudub igasugune positiivne mõju,” selgitas Lipre.

Veel selgus uuringust, et 27% vastajatest polnud üldse usku meediasse (ka sotsiaalmeedia) kui usaldusväärsesse infoallikasse. 53% usaldas meediat mingil määral – traditsioonilist meediat võetakse usaldusväärse allikana, aga vähem on usku sotsiaalmeediasse. Ka usk usujuhtidesse on aastatega halvenenud.

Kõik uuringutulemused võeti ka riigiti kokku ja seati ritta. Kõige väiksem (22–23%) oli optimism Euroopa riikides seas, lisaks Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Kanada, Uus-Meremaa ja Austraalia jäid keskele. Optimism on parem Hiinas, Indias, Brasiilias ja Aafrika riikides. Kõigi riikide keskmine optimism oli 39%.

Inimeste teadlikkus on paranenud ja info on nii kergesti kättesaadav, et ülla eesmärgiga läbipaistvat tegutsemist oodatakse ka oma tööandjalt. Lipre esitas näite Deloitte’i värbamistest, kus nii mõnigi kord küsib kandidaat, milliseid tegemisi ettevõte toetab ja kas panustatakse heategevusse. Vastusel on suur roll kandidaadi otsuse langetamisel.

Tahetakse töötada hea mainega tööandja juures, kes loob ka muud väärtust, mitte ei keskendu ainult äritegemisele ja kasumi saamisele. Paraku aga 76% millennialidest arvab, et ettevõtted keskenduvad peamiselt oma plaanidele ega arvesta laiemate ühiskonnaprobleemidega. Üksnes 37% arvas, et nende ettevõtete juhtidel on maailmale positiivne mõju.

Perolainen ütles, et ettevõtetel on tähtis mõelda läbi oma väärtused. “Kui paned PowerPointi seinale ja räägid sellest, missugune on selle aasta kasumi eesmärk ja kuidas seda teenida, siis sellega ei meelita enam kedagi enda ettevõttega liituma ega pikemalt püsima.”

Juhtidel on probleeme mainega ja neil pole õnnestunud edastada sõnumit, et see, mis on oluline millenniumi generatsioonile – ettevõtluse mõju ühiskonnale, keskkonnale ja maailmale tervikuna –, oleks ka juhtide ja ettevõtte jaoks oluline.

Millennialid soovivad ka seda, et nad oleksid otsustesse kaasatud ja ettevõtte tegevused oleksid läbipaistvad. “Korda läheb see, et alustatakse töötajatega dialoogi ja kuulatakse neid. Tundub, et mõnel tasandil on siiamaani suhtumist, et kas tõesti tuleb kõigi arvamus ära kuulata, aga siinkohal tasub tuletada meelde, et need samad millennialid moodustavad praeguseks üle poole töötavast elanikkonnast. Nad ootavad seda, et neid kuulataks, muidu ei saa äri normaalselt juhtida,” avaldas Perolainen arvamust.

Suuresti on muutmas see, et juht ei ole enam hierarhia tipus olev kättesaamatu liider, vaid ta istub koos teiste töötajatega ühise laua taga. Lipre ütles, et juht peaks olema see, kes inspireerib, mitte olema lihtsalt kontrollimehhanism. “Ma arvan, et Eestis on meil sellega hästi.”

Lipre tõstis uuringu põhjal esile ka seda, et millennialid hindavad kõrgelt, kui ettevõttes pakutakse koolitusi ja täiendõpet. “Muretsetakse sellepärast, et oskused aeguvad, sest ümberringi toimub nii palju arengut – siis soovitaksegi, et töötatakse sellise tööandja juures, kes hoolitseb, et töötaja maha ei jääks,” selgitas Lipre.

Kõige üllatavamaks pidas Lipre aga seda, kui teadlikud on noored sellest, kui palju kogutakse nende kohta isikuandmeid ja kuidas neid kasutatakse. Andmete kasutamine oli oluline nii ettevõtte kui ka näiteks igapäevase tarbimise puhul. “Palju otsuseid on kallutatud sellest, milline on ettevõtte maine ja kui palju nad koguvad isikuandmeid. Kui näiteks peab toodet tellides täitma liiga palju välju ja jagama palju infot, siis jäeti ost katki.”

Perolainen lisas, et noortele läheb korda ka see, kuidas ja kes on toote valmistanud, mis mõju on see keskkonnale avaldanud jne. “Ka öko ei ole enam midagi eksklusiivset, vaid uus normaalsus.”

29% vastanutest ütles, et ka ärijuhtide poliitilised vaated mõjutavad nende tarbimisotsuseid. “Siin on jällegi üllatav see, kui teadlikud tegelikult ollakse. Juhtide poliitilised vaated mõjutavad seda, kas noor ostab ühte või teist toodet. Järeldus on see, et tasub olla poliitiliselt neutraalne, sest muidu võib see ettevõttele pigem kahju kui kasu tuua,” selgitas Lipre.

Mida väga hinnatakse ja oodatakse, on töö ja eraelu tasakaal. “Keegi ei ole tänapäeval enam valmis mitu aastat järjest 12 tundi päevas töötama. Nii võidakse töötada küll ajutiselt või projektipõhiselt, aga mitte püsivalt,” selgitas Perolainen.

Üle poole vastanutest on valmis tegema projektipõhise lepinguga vabakutselise tööd. Vastanud leidsid, et see võib suurendada nende sissetulekut, kui töötada korraga mitme ettevõtte heaks. Samuti annab see neile paindlikkuse oma aega ise planeerida.

Lipre ütles, et see on paljudes kohtades juba tegelikult elementaarne, et kui vähegi võimalik, siis pakutakse paindlikku tööaega. “Noored eeldavad seda. Mulle tundub, et ka Eestis on see juba uueks normaalsuseks saanud.” Projektipõhine töö ei ole ehk Eestis veel nii suurt populaarsust kogunud, pigem soovitakse, et on olemas kindel töökoht, kus saab paindlikult tööl käia.

Perolainen aga lisas, et oluline on see, kuidas ettevõtjad paindlikkust tõlgendavad. “See peab väga selgelt põhinema usaldusel. Kodukontoris töötamine ei tähenda, et kodus tööd tegema ei pea. Reaalsus on see, et tagumikutunde ju keegi ei loe ja tähtis on see, et töö saaks tehtud, kokkulepitud eesmärgid täidetud.”

Uuringust selgus, et karmilt öeldes noored samal ajal nii armastavad kui ka vihkavad tehnoloogiat. Noored kinnitavad, et neile meeldib tehnoloogia ja tehnilised seadmed, nad oskavad neid hästi kasutada.

Küll aga öeldi sotsiaalmeedia kohta, et oleks parem seda vähem tarbida. Kuus vastanut kümnest ütles, et kui nad sotsiaalmeediat vähem kasutaksid, oleksid nad palju õnnelikumad ja tervemad.

Perolainen ütles, et Eestis on praegu töökohtade vahel päris palju liikumist. Konkurendid löövad üksteiselt töötajaid üle.

“Tööandjad on küll veidi ettevaatlikumad, aga ma arvan, et töötajate liikumist siiski kartma ei peaks. Tänapäeval on normaalne teha mitu karjääri ja inimesed pööravadki just enda arengule väga palju tähelepanu. Tööandja ei peaks sellepärast solvuma, vaid pigem sellesse hästi suhtuma,” rääkis ta.

Lipre lisas, et tööandjal on muidugi hea, kui töötajad, kes on ettevõtte kultuuriga harjunud, jäävad tööle pikaks ajaks ja on lojaalsed. “Aga ka muutused on head, need toovad värskeid vaateid. See on küll juhtidele ebamugav, aga ettevõttele siiski tavaliselt kasulik.”